kohv põlves

Olge rõõmsad ja tehke sugu

2010-02-24T10:15:00.000-08:00

Väljavõte eilsest vestlusest ühe üpriski nägusa neiuga DJ puldi ääres:

"sul dubi on vä?"
"dubsteppi?"
"jaa, dubi"
"jaa on ikka"
"ohh, ma muud ei kuulagi! *hakkab läpakat näppima*"
"mis sa teed?"
"vaatan, kas sul on ühte esitajat" *kerib alla*
"otsid caspat ja ruskot jah?"
"jaaa!!"

Ma ei olnud häiritud. Ilusad tüdrukud võivad igast sitta kuulata.

Marek Poeli viin on püha ning puutumatu

2009-12-23T15:43:00.001-08:00

Taevast sadas igast sitta ning tagatipuks saadeti mulle sealt ka jõulud kaela. Teate, ma armastan jõule, päris ausalt kohe. Mul pole muud öelda, kui et kõik te nutunaised ja emopoisid ei ole väärt mu sokke ka parandama.

Mu meelest on inimesed noorest peast jube rumalad ning mõned ei saa vaata vanaduses ka sellest koshmaarsest haigusest lahti. Lühidalt võttes, idioote on kõikjal: bussis, trammis, trollis, kaubamajas, kirbuturul, taksopargis, kinosaalis, mõni isegi ootab sind kodus rätikuväel. Nad ei tea, kes olid Erik Satie, John Cage ja Philip Glass, Kerouac on nende meelest vahvlimasin, Kubrick see vend Butterfly Effectist. Küll aga on nad vähemalt neli ühiskonnakriitilist romaani läbi lugenud (soovitavalt kõik Palahniukilt) ning on seega veendunud teadmamehed kõigis maailma asjades, kaasaarvatud võrkpall. Nad mõistavad, et elu on üksnes rutiin, et tegelikult meedia juhib kõike ning tarbija on vaid korporatsiooniline kahuriliha - nõnna läbinägelikud on me erudiidid. Nad räägivad sulle tunni, kaks ja võib-olla tüki kolmandatki, kuidas jõulud on kommertspask, kuidas su ema on kommertspask ja su isa on kommertspask ja keegi ei austa enam jeesuslapse sündi. Ühiskond lihtsalt tarbib, tarbib, tarbib, tarbib seda pakendatud jõulurõõmu samasuguse aplusega, nagu nõukogude turist rootsi lauas kalamarja vintsutab. Millest ma isiklikult pole veel aru saanud, ning ehk on viga minus, on see, miks nad juba ükskord vait ei jää. Tore ta on, kui märgatakse neid nähtamatuid ahelaid inimhingel, aga mis kasu sest enam on? Mulle meeldis kõiki su praeguseid ideid raamatu kujul ka lugeda, mis edasi? Mis nüüd saab? Muide, ma ei taha mingit utoopilist paska kuulda.

Ning tahaks veel lisaks küsida, mis siis? Ma väga ei näe probleemi selles, et inimesed kord aastas kokku saavad ning üksteisele kingitusi teevad. Jube lugu küll, kui mõni uued põdramotiividega bokserid saab. Olge raisk õnnelikud, et teie aluspesu vahelduseks ei haise, sest ammugi on selge see, et pesumasin te jaoks tsutike liiga keeruliseks jääb. Kui väikese Ješua sünd nii tähtis on, siis, mees, ära mölise, mine kirikusse. Kui seal ka hakkama ei saa, mine sõjaväkke. Kusjuures, splindi eemaldamisel tuleb granaat kaevikust välja visata.

Ma olen jube tänulik, et homme või õigemini täna on just 24. detsember ja mitte näiteks viies oktoober, sest vahelduseks ei pea ma puumunnigi tegema. Lõpetuseks mainiks vaid, et vingumine on tõeline kunst nasaalse n'ga, kuid tee või tina, aga enamik inimesi seda kunsti ei valda.

Natuke ouldskuuli ka

Mul on kotis Angeli kahvel

2009-12-19T07:10:00.000-08:00

Ma ükskord lubasin siia taas kirjutada ning, olenemata sellest, mida valitsus teile räägib, olen ma sõnapidaja mees. Ma ei saa hetkel mitte sittagi aru. Mõni kutsub seda inspiratsiooniks, ma kutsun seda teiste, palju ropumate sõnadega.

Ma peaks mingi aeg siia pöffi järelkaja tegema ning oma nähtud filmid kuidagi kokku võtma, aga praegu pole aeg tööülesannete korrektseks täitmiseks, tahaks lihtsalt toru ja trossiga kõike (eriti Kene Vernikut) perse keppida ja veel igasuguse õigustuseta, sest nii on minul vähemalt lõbus.

Käisin eile Angeli vetsus. Otsustaval hetkel seisis mul ees keeruline valik: olen ma nüüd gay või lihtsalt homo? Fak, see oli nagu oma laste vahel valida. Higistades seisin seal ukse ees kuni saatus ise mu otsused langetas: vaikselt ent valusalt avanes GAY toa uks, ma sisenesin. Seisin nõutult vetsupoti ääres, mitte ei suutnud keskenduda . Rahustasin end sellega, et Jüri Nael on ka gay ning Vaido Neigaus lihtsalt pederast. Tore on olla gay ja mitte Vaido Neigaus.

Oma esimese gay-teona võtaksin aja maha, et jagada kiitusi New York City Survivorsile, kes otsustasid möödunud nädalavahetusel EKKM's topless esineda. Tohutult erutav oli. Karjusime küll, et püksid ka, püksid ka, aga näe ei võetud vedu. Sommid selliste asjade üle nalja ei viska.

Ma nägin üks päev Detsembrikuumuse ära ning pidin jällegi veenduma selles,

et eestlased ei oska filmi teha. Mul on tõesti tunne, et Riigikogu peaks keelustama Vabadussõja, 1924 aasta riigipöörde, taasiseseisvumise ja muude hüperuhkete Eesti ajaloosündmuste kajastamise filmides seni, kuni kogu see Eesti "kinoeliit" kiiresti turul käib ja endale neli kilo pädevust ostab, sest tõesti kaua võib? See on vahva küll, et poisid mundrites ringi jooksevad, surmavad ning surevad, aga türa küll, kui sa teed ajaloofilmi, siis pista see romantism endale perse, sest mul on tõesti sitaauguni sellest hea ja kurja võitlusest. Laiahaardeline relvakonflikt ei ole muinasjutt, see on morbiidne ning laastavate tagajärgedega kriis, siin ei ole kangelasi. Aga ei, ikka peab olema aateline Eestimaa poeg võitlemas HIV-positiivse, harimata, kasimata, lühikese peenise ja odava Opeliga venelase või venemeelse riigireeturiga. Minu vaieldamatu lemmikstseen oli päris lõpus, kus lihtsakoeline ent vapper Eesti noorpaar arutab oma tulevikku samal ajal, kui löödud venemeelne radikaal Jaan Anvelt neid kurja ning pettunud näoga rongivagunist piilub. Eripreemia läheb filmi viimasele lausele: "Seekord on meil Pariisis käidud. LÄHME NÜÜD KOJU." Tõepoolest, aitab tööst, HAKKAME LAULMA.

Kohustuslik lõimumisstseen oli samuti üpris seksikas. "MIINA OLJEN VJEENELANE. NEED SJEAL ON KOOMMUNIISTID!"

Et siis jah, romantism, perse, kohe.

Mul on tegelikult väga hea tuju. Ma sain oma hommikupooliku veeta Keila rongijaamakohvikus nimega "Kegel". Sõin omletti, vaatasin Kanal 2st HOOAEGa ning püüdsin 1955 aastal tõlkes ilmunud "Hüvasti relvad" läbi lugeda. See on muide nüüd ametlikult kõige sitema tõlkega raamat, mida ma elus lugenud olen. Ma ei ole halb inimene.

Lõpetuseks mainiks vaid, et ma kohe päris ausalt ei ole New Mooni vaatamas käinud. Selles avaldub vallalise elu ilu. Vanasõna ütleb ikka, kes muud moodi ei saa, peab Twilighti vaatama.

Tore on olla gay ja mitte vampiiripärdik

TLÜ on nii hipster kool

2009-11-07T17:06:00.000-08:00

Lund sajab, teed on libedad, seljad murduvad, autod surevad, termomeeter läks katki ja kusagil kaugel üks filmifestival tõstatas pead. Varsti saab aasta eelmisest PÖFFist ja minugi poolest võiks praegu Pedofiilide Parempartei ka võimul olla, sest miski ei või mind heidutada, PÖFFist sai kõik ilus mu elus alguse.

Kunagi oli ta lihtsalt hea vabandus läkutada: näe ma vaatasin eile ühe sitaks tundmatu võõrkeelse filmi ära, subtiitrid olid all ja puha, tunnista nüüd mu ülemvõimu sa alamrassi ambaal. Ma saan tegelikult täiesti aru, miks PÖFFi alati positiivses valguses ei näidata: see on puhas laskemoon teenimatutele tõusikutele, hipsterid raisk. Aga viigu nad seda mainet alla kui palju tahavad, kulissidega taga on nende elu ikka sama tühi kui küpsuskirjandi argument. PÖFF on päris ausalt kohe täiesti armastusväärne asi: ta pole lihtsalt see ainus filmifestivaliäbarik, mis meil on, ta on reaalselt hea. See, kui palju meie mingi väikse idablokiriigi mingi väike MTÜ teha suudab, on imetlusväärne, ning ma ei saanud sellest ennem aru, kui vabatahtlikuks hakkasin. Võimaluse korral teeks seda "tööd" aastaringselt ja jätkuvalt tasuta, sest lõppude lõpuks oli PÖFF see koht, kus ma õppisin filme vaatama ja nii neli tükki järjest kui juba. Mu küünilisuse aspektis ülearenenud "mõistusel" ei ole selle festivali jaoks ühtegi halba sõna varuks.

"Ütle siis nendele edasi, et mis nad teevad on tore küll, aga võiks veits andergraundim olla."

Ei. Andergraundi ainus mõte on esindada alternatiivi ja mitte lihtsalt olla andergraund. Kari eneseimetlejatest tr00ismi pooldajaid kusagil keldrireivil on täpselt sama halb või halvemgi veel kui kari eneseimetlejatest hipstereid Sõpruses. Ning kui see kari hipstereid võimaldab PÖFFil end iga aastaga aina võimsamaks arendada, siis, minugi poolest, teeme selle avapeo kas või Protestis. Ilukirjanduslik liialdus muidugi.

Ning tänane filmivalik ei oleks võinud paremini vastata mu meeleolule, ma rõhun kõigi südametele, et te selle PÖFFil ära vaataksite, kui aeg kätte jõuab. Plakat näeb välja nagu Haiskuul Mjuusikal Fünff, aga mul on tunne, et see on taotletud, nimelt tegu ongi muusikaliga. Ning kuna see mitte lihtsalt ei pakata, vaid lausa ajab üle eneseirooniast, siis on kõik väga lihtne ja loogiline. Ma ei mäleta, et oleks varem näinud filmi, mis suudab kampsuntõsiduse ja varateismelise idiootsuse vahel nii hästi pendeldada. Ning jah, ma mõtlesin selle sõna praegu välja.

Inimene võib rahus kodus prille kohendada ning vasaku käega Perwoll Power Magicu pudelit silitada ja mõelda hmm, jaa, siin on tõepoolest ajalooline alus olemas ning temaatika on laiemas laastus ikka veel aktuaalne. Kaameratöö on meeldiv, koreograafia, julgeks noh öelda, et lausa laitmatu kohe! Ning ma ei näe midagi võimatut selles, et mõni teine põrkab palja türaga ringi ja karjub HAHAHA, MIDA PUTSI, TA EI SAANUDKI KEPPI, TÄIESTI VITTUS ning seejärel roojab vaibale. Mu meelest on siin kõik võimalik, sest takkajärgi pani see film mind veel tükiks ajaks mõtlema.

Mõni ehk näeb selles hipsterismi apoloogiat, aga mu meelest on lood otse vastupidised. Ning ma ei räägi siinkohal stilyagist vaid lihtsalt su tüüpilisest Fight Clubi peale pihku vihuvast, ökomuru söövast hipsterist. Mu meelest see pole enam kultuur vaid kirbusitt.

Kui mõelda nüüd nendest eelhipsteritest Venemaal, siis ei anna praeguse olukorraga lihtsalt võrrelda. Ajastul, mil kolme keelt kõnelev mees oli teadupärast riigireetur, oli hipsterismil reaalse liikumise maik küljes. Ma mõistan, et see film oli liialdatud, aga selles massiivses hallis massis olid hipsterid tõepoolest kuidagi erilised. Ehkki see oli ilmselge, et nad pidasid end teistest paremaks ja kasutasid oma uut olemust suuresti selleks, et odavalt keppi saada, oli tegu siiski ühe korraliku vastandkultuuriga: neil oli reaalselt mida kaotada. See riietus ei olnud lihtsalt riietus vaid seisukohavõtt (samas ka ülim debiilsus), see muusika ei olnud lihtsalt hea asi, mille järgi tantsida, see oli vabadus. Hipster elas, sest tal oli hipsteri mõttelaad, vajadus, millest tulenes ta välimus. Tollel kultuuril oli väärtus, sest see tõepoolest vastandus status quole.

Öelge mulle palun, milles seisneb tänapäeva hipsterismi väärtus? Kus on need põhimõtted, millel tuginesid stilyagi? Kas vanemate raha eest poest laki või mõne värvilise kaltsu ostmine on mõni saavutus? Tõstkem lipud ja hõisakem: elagu materialism! Keegi ei kõssaks.

Mille eest te hipsterid õieti seisate? Mida te ohverdate? Mul on raske uskuda, et tänapäeva debiilsusteni upitatud poliitilises korrektsuses võiks esineda sellist tagakiusamist nagu Stalinistlikul Venemaal. Ükski mõistlik inimene ei vihka hipstereid mingi viiu-viiu elektroonika või sitase kaabu ja trakside kombinatsiooni pärast, see oleks puhas lollus. Hipstereid ei vihata sellepärast, et nad on hipsterid, neid ei vihata sellepärast, mida nad esinedavad, sest õieti ei esinda nad puumunnigi. Post- või postpostmodernistlik ühiskond ongi üks subkultuuride virrvarr, kõik tahavad erineda (ning kõik on konformistid, aga see selleks) ning miks peaks midagi sellist taunima? Hipstereid vihatakse lihtsalt sellepärast, et nende puhul on ilmnenud tendents olla kultuuritu ahv. Ma ei lööks naist voodist välja, sest ta on hipster, vaid hoopis sellepärast, et ma lihtsalt ei viitsi enam kuulata, kui väga Nico Velvet Undergroundi ära kuses. Tegu pole ideoloogilise konflikti vaid lihtsalt ebameeldiva iseloomu taunimisega. Ning lisaks sellele on tegu tülpimuse väljendamisega, sest kultuur kannatab mitte ei rikastu. Igale reaktsioonile on vastureaktsioon ja mina näiteks ei saagi enam avalikus kohas Sigur Rósist või Radioheadist rääkida, sest ignorantsed tr00istid hakkavad kohe jahuma, kui nõmedad ja hipsterid need esinejad on. Kummalgi, ei hipsteril ega tr00istil pole aimu ka, millest nad räägivad, aga mina vaeseke kannatan. Viiu-viiu elektroonikat ei saa ka enam kuulata, sest "respekteeritud" seltskondades on see laiduväärt ja võltsapaatsete hipsterite lasershoudele ma ka väga ei kipu. Mitte sellepärast, et seal on hipsterid, vaid sellepärast, et seal on kari tänamatuid piidreid.

Uskuge mind, kui mulle tuleks tänaval vastu haritud mees peenikese musta lipsu ja värvilise neoonjakiga, siis ma mõtleksin, et ta on äge mees. Paraku aga tuleb mulle vastu peenikese musta lipsu ja värvilise neoonjakiga kadal, kes vaatas ükskord Zeitgeisti ja kuulas Sonic Youthi mingi LP poole peale ning pidas end sellega igasuguse ajaarvamise lõpuni tehtud meheks.

Saagem hipsteriteks, okei, fain, aga jäägem inimesteks, palun.

kirjanikublokk on müüt

2009-11-05T08:41:00.000-08:00

Kurat ma ei teagi, mida ma paari nädala pärast kuulan. On ilmnenud, et ma olen liiga kergesti mõjutatav. Andke mulle üks doktorikraadi poole pürgiv visuaalse disaini magistraat ja ma olen müüdud. Minge perse oma plaadikujundusega, ma ei mängi enam.

Ma kuulan konkreetselt mitte midagi hetkel, seda ei saa lihtsalt millekski nimetada, aga see on nii ilusti pakendatud, va saatan. Kuidas peaksin mina, lihtne talupoeg, suutma eemale hoida?

See kõlab umbes nagu keegi oleks sõjaajal katkise valjuhääldiga dial-up ühendust võimendanud. Drooooooooone, droooone, drooone. Vilin, müra, urin, surin, värin.Naised, püsti ja supaka äärde! Jätke tselluliidiga hüvasti! Näe, kõik te mured ei lahenegi top-shopi teel.

Minu vanaema on surnud, aga kui ta

elaks, siis kingiks talle jõuludeks Robedoor - Ritual Heirsi. Ei, ärge minge youtube'i, sealt ei saa.

Mina näiteks magan selle saatel ja näen unes post-apokalüptilist maailma. Kõik põleb, tuli põleb, nagu ufod tuleksid, ümber vaid leekides tühermaa, taamal tehnomaastik ja suitsuvine. Ma elan jätkuvalt perseaugus, aga õnneks kõik teised ka.

Vot see teeb tuju heaks.

Tegelikult olen ma romantik. Aa jep, mul on vist kõige täisulikum Robedoori kogu maailmas, ütles ta ja naeratas teispool ekraani. Ja siis ühtäkki läks midagi väga valesti ja kõik see mees hakkas jagama armulugusid. Poiskad, räägime oma esimestest kohtingutest! Oli alles mõnel hirmus, mõnel põnev, mõnel läks viie kuu õlleraha ja ikka ei saanud. Mõni sai ka.

Ja siis ta pööras ümber ja vaikselt pobises midagi, et käis oma naisega Godspeed You! Black Emperori kontserdil ja päris vahva oli ja sai veel head ööd suudluse takkajärgi.

Ma olin lihtsalt armunud. Persse küll, sa oled ärevusprobleemidega doktorikandidaat, sa ei tohi nii äge olla, mõtlesin ma. Aga näe, oli.

See juhtus umbes nädal aega tagasi ja ma olen selle aja jooksul ära kuulanud ligikaudu 120 GY!BE 20-minutilist lugu. Kuulasin seda, ja seda ja eriti veel seda (aga täispikkuses eks, 9-minutilised lõigud on äpudele). Mul on raske midagi morbiidsemat tahta kui "the car is on fire, and there's no driver at the wheel and the sewers are all muddied with a thousand lonely suicides. A dark wind blows." Kunagi olid noored kuked punkarid, meie oleme kari saamatuid viraskeid, pederastlikud gootilapsed. Ei, ega te meid niisama tänavalt ära ei tunneks, selleks on blogid.

KOERAD, LASKE POLANSKI KOHE LAHTI, PUTSI KÜLL

2009-09-27T05:14:00.000-07:00

tegelikult ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Talle on andestatud, aga ometigi peaks tal näpud sahtli vahele panema.

Ma tahaks...et ta veel filme teeks...

du hast mich

2009-09-25T10:26:00.001-07:00

Ma veetsin täna 20 minutit Laagri rongipeatuses Rammsteini kuulates. Inimesed voolasid sisse kust kurat: perrooni alt, põõsaste vahelt, tänavalt. Nad tulid ja olid ning ei seganud kedagi. Mul oli kahju, et Rammsteini uus singel nii sitt oli, aga pigistasin silma kinni. Pealegi, minu iPodi kallale Universali räpased käed ei küündi. Tapku ennast ära, sest du riechst so gut ning pange tähele, et hier kommt die sonne ning üleüldse mein herz brennt.

Valisin oma koha ning jäin ärevalt ootama. Kas uksed avanevad täpselt minu ees või pean veel kõndima? Ei pidanud. Õieti läksin ma täiesti üksinda nendest ustest läbi. Nad avanesid aeglaselt ning kellelgi polnud seda aega ega raha neid oodata. Hopp-hopp-hopp muidu ei jõuagi Paldiskissssee türaaa.

Istusin kõige parmuma välimusega mehe kõrvale ning ta ei haisenudki. Ta magas ning mul oli hea meel. Ma nõksutasin pead edasi-tagasi ja ta ei vaadanud mind imelikult. Edaspidi istun ka selle mehega.

püha müristus

2009-09-14T11:27:00.000-07:00

Seletamatutel asjaoludel on selle blogi külastajatearv tõusnud 154%. Vaevalt et ma midagi õigesti tegin, ju teil on kõigil mingi oma alternatiivne põhjus. Aga kui te juba siin olete, siis, mis edasi saab? Peaks nagu tantsima või laulma või kanjee vesti VMA etteastet laimama. Ei, ei lähe mitte, selleks on teil telekas.

Podcastile veel viimane lihv ja siis algab meie tähelend, mis lõpeb peretülis, pankrotis ning narkouimas nagu tõelistel rokkstaaridel ikka. Rentslis kohtume, sõbrad.

Seniks saluut It-Clingsile ning loodetavasti saab temaga järgmiseks laupäevaks koostööd alustada. Sest meie pole nihilistid, absurdistid, eksistentsialistid, me oleme, raisk, realistid. Ning realistidel jääb sõnadest puudu.

Lisaks Stendeck - Through Tiny Windows We Wonder Constellations

Öelge veel, et elektrooniline muusika kaunis pole.

donnerschlag

2009-09-12T19:40:00.000-07:00

droogspot täna ei tööta: hambad on nüristunud ja nii ei anna keegi mulle raha. Õõnestav rahulolu, teeb veel rõõmsaks, ma ei või.

kui siin ja praegu roomaks mõni kätetu ja jalutu küürakas skrofuloosihaige litsi otsa, annaksin ma neile mõlemale suud

2009-09-09T13:18:00.000-07:00

Kui eriskummaline. Tahaks kirjutada, aga näe - ei oska. Kuhu kõik on kadunud? Te pole ometi hullud, ei segased ega nõdrameelsed, te igapäevased lausmasendavad ning üheülbalised. Teie albumid, teie kirjutised, teie räiged seiklused ja argise propaganda. Minus pole õieti psühhopaati ja teis ammugi mitte, targem on loobuda ning leppida. Härra Võsa, teie nimel!

lühidalt kitsarinnalisusest

2009-09-07T12:42:00.000-07:00

Ta vaatas ringi, nagu näeks ta maailma esimest korda. Ilus oli maailm, kirev oli maailm, kummaline ja mõistatuslik oli maailm! - H. Hesse, Siddhartha, tõlkinud Mati Sirkel

Veel tatise allameetrimehena olin ma lõpmata õnnelik selle maailma helikülluses. Ma ei löönud risti ette mingi eurosaasta euroballaadi või backstreet boysi värskeima simmanipala ees. Ma olin tänulik kõigele, nagu oleks jeesus ise oma higiste sõrmadega mu kurdistunud kõrvad kuulamiskõlblikeks ravinud. Mul puudus igasugune pühendumus teatud stiilile, mul puudusid eelarvamused ja ammugi puudus mul mingi vastuvõetav kontseptsioon sellest, mis on hea. Elu oli ilus ja murevaba.

Kui ma vanemaks sain, siis töödeldi mind jõhkralt ümber. Igast nurgast kostis nuttu ja hala, kuidas see ei kõlba ja see teine on ka kui otsemaid saatana balalaikalt tulnud. Ma oleks tahtnud kuulata kõike, aga kuulasin indie rocki, sest mu vend oli äge ja tegi ka nii. Ma leidsin selles rahu, enam polnud karta arutut sõimu, sest lõpuks ometi oli mul katus peal, hoolikalt laotud kitarrijäänustest ja põlvest kulnud kitsastest pükstest. Nüüd mõnitasin mina, nüüd olin mina see arvamusliider, väärikas osa sellest masinavärgist, mis halastamatult end kõigest üle rullis. Pistke persse oma elektropopp, ma lähen joon sõpradega õlut ja kuulan värskeimat Oasise plaati. Nii äge ja nunnu on mu üksluine maailm.

Raske on mõista elektroonilist muusikat, kui ollakse juba eelnevalt valmis seda pihuks ja põrmuks tegema. Õnneks oli mul abiks alkohol ja vastavad tutvused, kes mind tervise juurde tagasi tohterdasid. Ühtäkki ei põdenud ma enam süntesaatorit, sequencerit ega trummimasinat. Tasapisi ent jõuliselt avaldas end mulle abstract hip-hop, big beat, drum n bass, techno, house, hardcore ja lõpuks IDM'gi. Salaja sain ma mingit naudingut sellest, et kuulasin midagi tõeliselt indiet, seda, mida Raadio Kahes ei lasta, aga see oli vale lähenemine mu poolt. Muusikat ei tohiks kunagi kuulata, et olla lahe, seda tuleks kuulata, et end vabastada, sest muidu jääb palju avastamata.

Ma ei tea, mis saatuse keerdteid pidi ma selle industriali ning rhythmic noise'ni jõudsin, mis mul praegu kõlareid ja sõprussuhteid lammutab, aga kiidetud olgu Allah, Krišna, Mao Zedong ja vanakuri ise, et nii juhtus.

Kurat, katsuge aru saada, et muusikat on palju, jube palju. Ärge sügage kotte ja vaadake ringi, sest igasugune "appi kõik kordub" laadis hülgemöla ei anna muud kui märku, et teil tõbrastel pole viitsimist oma silmapiiri laiendada. Kui teil on hirmus vajadus oma skenes püsida, siis mul on teist kahju. Ilmselgelt pole teil piisavalt eneseusku, et kõik skened saata kus see ja teine. Ma ei seo end kunagi enam ühe žanriga, sest see nö. ekspertiis viib hauda. Külma ning kõlatusse hauda.

Avage oma silmad, te uskmatud!

Synth-etik - Synth-etik
Pneumatic Detach - ko-mor-bid
Adversary - Bone Music

Ning hoidke oma silmad lahti, sest varsti ilmub menuportaali http://temp.72dpi.ee/ uus podcast, autoriteks mina ja acid messiah ise.

nüristav kihutustöö

2009-09-07T11:21:00.000-07:00

Meeldetuletus teile väikestele ning väetitele: homme kell 18:00 KUMU auditooriumis Kubricku Dr. Strangelove. Jumalakartlikud olgu kohal, et te ei looks endale mingit anaalset pettekujutelma peavoolu režissööridest.

der strudel muss handgemacht und frisch sein

2009-09-06T09:55:00.000-07:00

Pole ammu viitsinud teiega kokku saada. Pole ammu filme vaadanud ja pole ammu midagi mõistlikku kuulanud. Ma võiks teile industriali soovitada, aga te kõik sureksite nagu armetud sääsed promillises veres.

Vaikselt puurin läbi Polanski kinematograafia, otseloomulikult pole kõik hea, aga mõni ikka üllatab. Chinatownis ei leidnud ma suurt midagi peale Californicationis ilusti parodeeritud repliigi forget it, Jake, this is Chinatown.

Aga 65 aastal avastas see armas väike pedofiil mu nõrkuse ja kasutas seda jõhkralt ära. Oh te prantsuse naised (ehkki tegu oli vist belglannaga), kuidas ma teid armastan. Ma võiks lõpmatuseni kuulata seda armast aktsendikest ja heledat häälekest. I think we're eating wabbit. Elmer Fudd eat your heart out.

Film on aeglane, see pole mõni sitt The Hills Have Eyes stiilis rõvetsemine, õudus ei tungi su ajju kuvaldaga vaid tilk tilga haaval nagu Hiina piinakambris. Valgustus ja muusika on minu jaoks täpipealt sellised nagu nad olema peaksid. Ning taaskord tuleb tunnistada, et vaikuses peitub jõud.

Nagu igale vähegi hägusale stsenaariumile kombeks, on kari sinisilmseid iseõppijaid asunud sümbolitele jahti pidama. Polanski on minu tüüpi mees, ta saadab teie psühhoanalüüsi otsemaid perse. Lugege vähem ja tunnetage, armsad sõbrad, nõnda tuleb ka armastus.

Muide täna on ajalooline päev, ma leidsin kogemata ühe tüübi, kes leidis oma Twitterile parema väljundi kui väikestele plikahakatistele kohane lakkamatu ning igas aspektis õigustamata eneseimetlus.

juudamaa maiuspala

2009-08-28T01:33:00.000-07:00

Kooliajal jäeti meile ülesanne lugeda üks raamat inglise kirjandusloost vahemikus 1800-1900. Mõni luges "Jane Eyre'i" mõni teine "Uhkust ja eelarvamust", mina lugesin Alice'i seiklustest imedemaal, sest Jefferson Airplane kirjutas sellest laulu, Disney tegi psühhedeelse multika ja üldine arusaam oli, et tegu on Aldous Huxley ja Hunter S. Thompsoni väärilise narkoüllitisega. Noh, põnev oli ta küll, aga muud ei midagi. Keegi ei keela oopiumifännidel seda tõlgendada kui oma Uut Testamenti, aga minu jaoks jääb see ikka ühe vana perverdi kirjutatud natukene üle keskmise mõttekujutuslikuks muinasjutuks.

Kuid olgu ta tänatud, et sillutas tee kirjanduslikule absurdile ja üleüldisele nonsensile. Laulgem talle kiidulaule, sest selle väikese muinasjutu tõeline väärtus seisneb selle eeskujus.

Ega nimega palju mööda ei pandud: kes filmi mõtet taga ajab, see jääbki moll ripakil ekraani ette tolknema. Ärge pingutage üle, kallid vaatajad, Polanski oli magamata ja natukene purjus, kui ta Gerard Brachiga seda kirjutas. See pidi ikka üks lõpmatu tsükkel olema, sest ta oli lõpuni välja veendunud oma teose meisterlikkuses. Mina olin ka ja ma olen nüüd võtnud eesmärgiks kogu ta vana toodangu ära vaadata.

What? või Che? või Que? või Diary of Forbidden Dreams on kõik see, mis Alice imedemaal oleks olnud, kui Lewis Carroll poleks pedofiiliasüüdistusi kartnud. What? või Che? või Que? või Diary of Forbidden Dreams on see, mis Alice imedemaal oleks pidanud olema.

Who's that new girl wearing my pajamas?
- One of her legs was painted blue this morning.
-I like that!

Mul on jube raske midagi kirja panna, sest et ühest küljest ma tahan, et kogu maailm seda filmi vaataks, ja teisest küljest ei taha ma midagi ära anda. Mõelge sellest kui vanakooli pornofilmist, kust kõik tüütud seksistseenid on välja lõigatud. Kujutage ette Polanskit ja Brachi kusagil korteris, innustatud kohvi üledoosi ja maksakahjustuse poolt kirjutama ükskõik mida, mis neile pähe tuleb. Paberile läheb ka tiigriks ümberriietunud sutenöör, action paintingust mõjutatud maaler, Nietzschest huvitunud kivistunud näoga naispõetaja, kontrollimatu või tavalisest suurema sugutungiga briti poissmees jne. Film teenis esimese nädalaga 64 dollarit.

Kellel seda näha ei õnnestu ning ma ennustan, et see teeb umbes 99% teist, see vaadaku treilerit.

Muide üks IMDB kommentaator kirjutas väga ilusti, et kui What? nüüd taaselustada, siis ehk vabastab see Polanski tema Oscareid teenivast rahukoormast.

Muide, esimese viie minuti jooksul on kaks vägistamisstseeni, seega ma päris perega ei vaataks.

minust saab Eesti esimene blaxploitationi režissöör

2009-08-25T02:47:00.000-07:00

Jah, see on nüüd tehtud, ma olen ametlikult Foxy Browni tisse näinud. Üldiselt võiks sellele postitusele kohe kriipsu alla tõmmata, sest kõik tähtis on juba öeldud, aga pärast keegi ei võta mind tõsiselt juuu.

Ma usun, et Eestis oleks turgu küll minusugusele blaxploitationi kunstnikule. Ütleksin, et väga soodne amet on, sest et otseselt vaeva nägema ei pea, peaasi, et oleks verd, asjatut alastust ja hulganisti änksut getozhargooni, mida kari valgeid mehi võiks õlle kõrvale matkida.

You want me to crawl, white mother fucker? You want to spit on me and make me crawl? I'm gonna piss on your grave tomorrow.

Ehhee ja pärast võiks kõik kamina ette koguneda ning jutelda sellest, kuidas tegelikult on USA valitsus süüdi Tupac Shakuri ja Notorious B.I.G mõrvades. Iseloomult jäädakse ikka valgeks, aga pärast saab nägu tuhaga üle värvida. Võib öelda, et meil on see kujunenud lausa peretraditsiooniks.

Naljakal kombel teatakse Foxy Browni paremini kui Coffy't, ehkki viimase puhul on tegu põhimõtteliselt täpselt sama ainult et natukene parema filmiga. Coffy on nagu Ema Teresa, kes õhtuti narkodiileritele haavleid pähe laseb, ning, sarnaselt Ema Teresale, ei ole tal aimu ka, kuidas üks korralik jamaika aktsent kõlama peaks. Aga ta on jube ilus ja räägib ropu suuga nii et sitta mul neist pisivigadest.

you gonna fly through them pearly gates with the biggest fucking smile St. Peter ever seen!

Ta paneb testosterooni mus vohama, tahaks peaga naelu seina lüüa ja kisada maha! maha lüüa kõik Eesti massiprodutsendid! Top Tenn esitlegu pihku, mehed rindele, türa, ja plaate põletama! Selle peale võiks näiteks mu naaber ukse maha lüüa ning röögatada AIM DOULEMAIT, MADAFAKA ja siis me naeraks ja lööks klaase kokku.

tõeline hipster ei teagi, et ta hipster on

2009-08-22T07:03:00.000-07:00

Te ainult vaadake neid hipstereid, küll on alles vahva nende üle naerda. Väidate küll, et tahate neist lahti saada, aga ometigi pole see ju tõsi. Kui meil ei oleks hipstereid, siis me leiaks järgmise sotsiaalrühmituse, kelle sääskedest hoolikalt elevante vorpida. Nii metsikult rahustav on olla üleolev. Raske on asendada hetki, kus meie enda puudujäägid kui haihtuksid nagu semiootikud kampsunilaadal.

Olge mureta, sest mida enam me rõhutame kellegi kuulumist mingisse subkultuuri, seda enam me rõhutame tolle subkultuuri olemasolu. Teisisõnu, mida rohkem me pilkame, seda rohkem tekib pilatuid. Tegu on paratamatusega, umbes nagu see, et Suur Karja tänaval käsi taskus rusikasse tõmbub.

On aeg lihtsalt maha istuda ning lasta sel absurdil meist üle voolata. On aeg hakata piraadiks, sest et poest nii et naa ei leia taolist kulda nagu Transllusion - Opening of the Cerebral Gate ja see on kurb. Isegi Madis "acid messiah" Poel pidi selle netist tellima.

Rohkem inimesi võiks ühe päeva selle plaadiga koos veeta, sest et see on vist parim electro, mida ma oma elus kuulnud olen. Jah, isegi parem kui The Quest. Ega siis Transllusionil muidu ka midagi viga ole, aga see on tõepoolest Stinsoni meistriteos, heiterid nutku patja. Ma nutan ka, sest Stinson on surnud.

laske kas või vampiiril end imeda, ärge ainult oda tehke, onju

2009-08-21T18:21:00.000-07:00

Kuna väidetavalt inimesed loevad seda blogi, siis olen nii enesearmastusest kui ka kohusetundest sunnitud siia postitama.

Kui soomlased käsitlesid Hitchcocki, tegid nad õigesti, et võrdlesid temaga nii kalatüra kui ka oma kõige pompoossemat seleebi, Die Hard kahe režissööri Renny Harlinit. Miks ometi nii? See jääb teie mõistatada.

Kaks meest kohtuvad rongis, üks tutvustab teisele oma teooriat ideaalsest mõrvast: roimast, kus kaks tundmatut vahetavad jälgede segamiseks oma ohvrid. Ehkki üks neist pole nõus, laskub teine täie hooga oma hüpoteesi tõestama. Siinkohal oleks õige esitada küsimus: õieti miks sa siukest saasta vaatad, Lembitu. Ja ma vastan: aga mis perverssuse pärast Sina seda EI vaata?

Hitchcocki looming on ammendamatu, see paks pedeross istus üle viiekümne filmi loomise kõrval ja et temast täit aimu saada, peab küll vist mingi Metropol hotelli administraator olema, sest et nii palju aega ikka naljalt ei leia. Ütlen ausalt, et ei ole kuigi sügavale ta loomingusse süvenenud, aga sellest, mis ma näinud olen, on Strangers on a Train või siis ka EXTRANOS EN UN TREN kõige omapärasem. Just tema sisu pärast, sest et kamoon, see peab küll mingi kahenädalase tsükli tulemus olema.

Hitchcock tegi thrillereid ja ta tegi neid võimalikult hästi oma aja kohta. Kõik neist ei õnnestunud (loe: Vertigo), aga üks asi millele isegi Kati Toots vastu vaielda ei saa on see, et naised on alati ülima hoolega oma rollidesse valitud. Ma pöördun siin just meespere poole: saatke sinna kus see ja teine kõik teie kinematograafilised lootused, korkige konjak lahti ja nautige seda, mida kõigile tuntud emeriitpanomees Teile ette laob. Heil.

Aga Psühho? Psühho on ju suurepärane. Keegi ei eitagi seda. Isegi mu ema on Psühhot üle ühe korra näinud ja nautinud, aga kogu oma dementsuse juures on too film veel täiesti mõistetav.

Täna jõin ma kolm tassi kohvi ja tundsin, et elu on absurd

2009-08-18T09:20:00.001-07:00

Eile õhtul otsustasin, et nüüd aitab maa õnnistusest ja mina sõidan linna tagasi. Kuna ma olin just parasjagu nõnda slishkin, et ei suutnud midagi paremat teha kui ehk mõnda filmi vaadata, siis täpselt seda ma tegingi. Kuidas oli, ei oska nüüd täpselt öeldagi, sest kui olin ära vaadanud umbes viiendiku, leidsin, et elu on, pole parata, absurd. Ning mitte nii, et sügad kõhtu ja mõtled ohoo, kõigil meie ponnistustel pole tõepoolest mõtet, vaid nii, et sa hüppad toolist püsti ning ei tea nüüd kohe, kas läbi seina joosta või kohe noa järele haarata. Ma läksin koeraga jalutama.

Selles mõttes see film mul elu just lihtsamaks ei teinud. Aga pärast vaatasin lõpuni ja päris hea oli. Ehk mu rahulolu on tingitud sellest, et film ise on sama absurdne, kui mõte, et vaataks täna Taiwani new wave kino...või elu. Pole tähtis, pole tähtis.

Aga eksistentsialism on prantslaste pärusmaa ja nemad võivad selle kaleda universumi vastu kas või streigile minna, mul on parematki teha.

Aasiamaade kinoga on mu jaoks ikka ehku peale minek. Kui ta on hea, siis ta on ikka nii faking enneolematult ja häbematult üle prahi ja kui ta on pask, siis ütleme, et ta on ikka pask. Või noh, äärmiselt teistsugune. Tänase filmiga läks õnneks.

Tal pole mingit mõtet, ta on üleüldse mõistusevastane ja just sellepärast ma ta välja valisingi: tema äärmise ebatõenäolisuse tõttu. Kui teid ei huvita seks, fotograafia, tüngakõned, reetmine, vägivald ja enesetapp, siis minugi poolest hoidke eemale. Minge kõu laivile...

aga te jääte ilma Taiwani disko skenest

sellistest kaadritest

ning üle kõige filmist, kus see siin on absoluutselt
kõige panom vend Ida-Aasias.

Mina oleks praeguseks juba ammu müüdud. Tegemist on äärmiselt sita montaaži, suhteliselt keskpärase näitlemise ja tagatipuks veel 80ndatega, aga selle filmi nimi on KONG BU FEN ZI aa kaa aa THE TERRORIZER ja ma rõhun teie kõigi maksale, kuni te selle ära vaatate.

kui sõidad türilt paide, siis mine putsi

2009-08-18T02:24:00.000-07:00

A: *kshmm pssshhh vshshhhshh uuoooeeeooo vhsshhshs*
B: Mis see unn?
A: *telefon käes* Termika laiv.
B: Aaaa, normaalne.

A: Õde on mul päris lahe, on mingis bändis ja...mängib kitra. Muidu kuulab mingit punki ja no ma ei tea.
B: Linnainimene.
A: Väike vend kuulab mingit träna, temaga eriti ei suhtle.

A: Õnts, õnts, õnts, olen klubimuusika oss, jee!

A: Dramnbeissi ma küll eriti ei kuula.
B: Ma natukene kuulan, mul on see redi oor naat arvutis.

A: Miks kõu laivil nii halb maine on? Lähme kõu laivile, kui see Rakverre tuleb.
B: Aaa..no tavaii.
C: Kes seal esineväd?
A: Tanel Padar, Termikas, Smilers - kõik suht normaalsed bändid.

C: Kuule ma arvasin, et sa ei kuula klubimuusikat.
A: Ei no mulle kolm lugu meeldivad.
C: Jaa, see poukafeiss ja džast däääns on kipad.

Sodiks litsuda vaimupime pööbel, ma kuulutan sõja Tapa-Tallinn raudteeliinile!

Nõnda kõneles droogspot.

iga õhtu mõtlen end teisele planeedile, et kaasa lüüa paaritumisrituaalides

2009-08-12T08:01:00.000-07:00

Mu silmad on taaskord näinud ilu ja seekord tänu prantslastele. Kuulge, see oli ju päris hea film! Ma ütleks isegi väga hea, piisavalt hea, et siin asjatult promoda. Ma ütlen asjatult, sest et keegi nagunii ei loe seda blogi ja kui ka loeb, siis ei jõua see keegi eluilmaski IMDB lehest kaugemale. Mõni trükib heal juhul nime google imagessi ja onaneerib piltide peale, aga olgu mul või veri põlvini, vaatamiseni ei jõua te keegi.

Ja ongi, raisk, parem! Siis see film jääbki täiega indie'ks ja ma ei pea iga õhtu patja nutma, kuivõrd keegi teine seda veel näinud ja nautinud on, haihtun'd unustuste hõlma helged hetked need, mil nõnna eriskummaline olin veel. Ei, ei, näpud eemale Kuuba vabariigist, Issand hoidku, et hea asi massideni leviks.

Aga tõsimeeli nüüd, kui teil peaks tekkima võimalus seda multikat siin vaadata, siis haarake sellest kinni. Ning kui olete animafilmide koha pealt sama võhiklik kui ma, siis ootab teid tõeline pärl.

Paraku ei viitsinud teile piltide kujul häid näiteid tuua, aga võib-olla ongi parem, sest et nüüd on Teil rohkem motivatsiooni see tund ja kümme minutit küüsi närida ja natukene teistsugusest maailmast aimu saada.

Nagu siin kombeks ei viitsi ma oma närve raisata filmi mõtte selgitamisega, aga üldiselt ei tohiks Teil väga raske olla mõni paralleel tõmmata. Kui ka on, siis hüvitavad te silmad mõistuse ilmselged puudujäägid ja keha elab harmoonias edasi.

Pühendan selle postituse härra Ott Vatterile, kes, sarnaselt filmile, on Cannes'i ajaloo annaalidesse sisse kantud. Soovilooks U2 - Stuck In a Moment

mu kõrvad vilisevad

2009-08-11T05:29:00.000-07:00

Mu käed värisevad, nii hea on. Ma ei mõista neid selgrootuid, neid tahtejõuetuid, nigelaid, nõrga tervise, kehva kuulmise ja madala potentsiga allalaskjaid, kes peavad pause tegema, et oma muusikat nautida. Menuportaalis waffles.fm oli just küsitlus selle kohta ja tuleb välja, et pooled neist elitaristlikest muusikasnoobidest ei suuda üle kahe tunni helikunsti taluda. Kuhu te härrased niimoodi jõuate?

Kui ma eile parasjagu täisvolüümiga hard acid technot ei kuulanud, siis lasin kurat gain põhjas psytrance'i, breikkoori või vana head reivi. 12 tundi laksisin oma viimase aja lemmikuid kõrvade vahele ja ma ei kahetse sekunditki. Kurat, kui sina arvad end olevat muusikasõber, siis sa parem kuula seda ja kuula hoolega, sest et enne keskea kriisi pole su kõrvadel sittagi nii väga viga, et vabandaks mingeid pause välja. Kui ei taha, siis ära taha ja ära kuula, aga ära siis kuuluta end mingiks teadjameheks oma valdkonnas. Ütle kohe ära, et oled hobikorras helimees, poole kohaga gruupi või Sven Lõhmuse suurim fänn.

Ma pakun, et mu kõrvakile on ammu väljaveninud, aju kahjustatud, südame rütm häiritud, aga ma ikka seisan siin ja kurat naeratan nagu noor jumal, sest ükski võnge must võitu ei saa. Te minge istuge diivanile, vaadake telekat. Mis teile sellest blogist.

Kes asja väärt sellele kingituseks paar soovitust:

dev/null - lazer thrash
datach'i - elements
techdiff - coronation of a cursed king
robert hood - minimal nation / internal empire
x-102 - discovers the rings of saturn
va - acid flash vol. 1

ja ärge ennem tagasi tulge, kui kõik läbi kuulatud.

mida vittu ma just vaatasin ja kust juurde saaks

2009-08-08T17:23:00.000-07:00

Täna hommikul ma ärkasin, tõstsin ühe jala voodist välja, mõtlesin hetkeks, tõstsin teise, avasin silmad. Äge oli. Liikusin trepist alla, liikusin trepist üles, liikusin ühel tasandilgi ja üks hetk kirjutasin mingit blogi. Hiljem imetlesin, parandasin ning postitasin uuesti.

Vaatasin mingit filmi nimega Natural Born Killers, mõtlesin: "ohh..kipaa" ja läksin oma tuppa sokke voltima

Ja ma täpselt ei oskagi öelda, kuidas ma millegi nii imalalt kõlava otsa nagu The Cook, the Thief, His Wife and Her Lover sattusin, aga ju siis pole ka nii tähtis. Jääb vaid muretseda, et kõik ülejäänud uskmatud selle ka ära näeks.

Ma ütlen kohe ausalt ära, et ma ei olegi vist midagi nii imelikku varem läbi elanud. See ei pruugi kõigile niimoodi mõjuda, sest et erinevalt igapäevasest pseudo-arthouse'st tundub antud film lihtsalt nii...ladus. Ta nagu ei saakski aru, et ta midagi valesti teeb, umbes nagu Krishnad või Mari-Leen. Kui sellist asja kaks tundi jälgida, ei tundugi enam kahtlane, et restorani köök on äravahetamiseni sarnane õhtuse Tatari tänavaga või et heleda häälega lapssopran seal aariaid laulab. Ning heldene aeg, kes siis varem poleks näinud, et naisele söögilauas kahvel näkku lüüakse?

Ma tõesti ei taha mõelda selle filmi "sügavamale mõttele". Keegi igavene erudiit ja kange teadmamees seletas pikalt ja laialt ära, kuidas film on tegelt üks suur metafoor Dante "Jumalikule komöödiale" ning jumal hoidku, et me sellele vastu vaidleksime, aga keda kurat huvitab? Mis mulle taevast ja põrgust, kui minu ette on laotud kange kogus kõige pesuehtsamat absurdikoomikat? Ning veel nõnda ilusat. Ma soovitaks seda filmi isegi siis vaadata, kui selle sügavam mõte oleks see, et mul on liiv ja sul on savi ja pära ümber vikerkaar, sest et see on lihtsalt nii äraütlemata kena. Ma näpistaks seda operaatorit persest, kui saaks, õh. Muusikast ärme räägigi.

Ma ei saanud kusjuures lõputiitriteni aru, et peaosas on Helen Mirren.

töötamine on neile, kes aega raisata ei oska

2009-08-08T03:04:00.000-07:00

Jah, ning siin ta on see uuekooli saksa kino malli järgi ümber töödeldud 1922 aasta horroriklassika. Võtsin ka lõpuks südame rindu ja istusin, käed julgestuseks püksis, läbi need tund ja nelikümmend minutit puhast verdtarretavat kulda. Ja kui te ikka veel seda juttu usute, siis ilmselgelt ei tunne te ei mind ega Werner Herzogi.

Ausalt öeldes piisas vaid visata üks pilk külgnevale postrile, et saada aimu, mis puust filmiga tegu on.

Peaosades ei keegi muu kui äsja oma ema puudritopsi kallal käinud Mihhail Gorbatšov...ja Cher.

Ei siin pole kahtlustki, et ees ootab huumorikool.

Ma mäletan, et hilise kellaaja tõttu oli mul esimesed 20 minutit tsutike raskusi üleval püsimisega. Mind pommitati küll igast nurgast silmailuga, kuivõrd operaatori otsmisega nähti 10 korda rohkem vaeva kui grimmeerijatega, aga sellest üksi ei piisanud, et mind kell kolm hommikul tõsiselt köita. Õnneks kõik see paranes nii pea, kui mängu astus ei keegi muu kui Nosferatu aa kaa aa Draakula ise. Hetkega oli see tüütu ning petlik tõsiduse loor eemaldatud ning alles jäi vaid kümme kilo puhast filmikulda. Kui ma just parasjagu ei kilganud nagu lasteaia kõige püssim neidis, kui poisid teda meelitamiseks kõdistasid, siis muigasin. Kui ei muianud, siis jõin vett.

Ning just need ongi õiged õudukad, kus pole tegu mingi nüristava veristamispornoga, vaid pealtnäha tõsise ent ometigi ironiseeriva ning ühiskonnakriitikaga pitsitatud teosega. Ning ühiskonnakriitikat leidub neis alati, tuleb lihtsalt otsida. Selles mõttes on need filmid ka hoomamatult väärtuslikumad, kui end jube tõsiselt võtvad meinstriim õudukad, kus pole vere, sapi ja valge kõhukile lennu jälgimise kõrvalt lihtsalt aega, et mõelda, kas midagi reaalselt öelda ka tahetakse.

Vereimemine pole mingi lihtne kunst. Õnneks
panodraakula teab, et tasakaaluks tuleb vasak käsi
alati rinnale toetada.

Isegi kui film ei meeldi, kuidas suudaks
keegi vastu panna nendele võrratutele pükstele?

See kaader kestis umbes viis minutit.

Igal juhul mina annan Nosferatule tvelv points ja lähen filme tõlkima. Head aega

teie esimene ülesanne

2009-08-07T07:49:00.000-07:00

Iga vähegi haritud inimene on selle raamatuna juba ammu alla neelanud või on parasjagu mälus või mälumas, aga kui paljud teist reaalselt filmi on näinud? Vaatan, et käed ei tõuse.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis teie kaitseks olen sunnitud möönma, et tegemist pole küll äraütlemata hea filmiga: kaameratöö on lohakas, montaaž naeruväärne ja Hermine 80% ajast kui laksu all, erandiks siinkohal vaid filmi lõpp, kus ta oli tõepoolest laksu all.

Aga kõik see on sama kõrvaline kui Eesti roll Euroopa Liidu majanduspoliitikas. Mis selle filmi tõsiselt heaks teeb on viimased 20 minutit või nii maagilises teatris. Kui oled nii kaugele jõudnud, siis pole vahet enam, kas saad kõigest toimuvast aru, sest et tegu on kõige puhtama meskaliinitripiga kinolaval. Kõik see maailma raskus, mida ma kannan kui Atlas oma turjal, vajus hetkega maha. Ma olin konkreetselt naelutatud ekraani külge, kui Harry ühest toast teise käis ja kohati ka "HERMINE" karjus. Ja kõigele sellele annab nii palju juurde tolle aja täiesti olematu tehnika. Vanade filmide juures üks köitvamaid omadusi ongi see pealtnäha tobedus ja mänglevus. Tõsine geenius ei pidanud ennast väga tõsiselt võtma, et olla tõsiselt võetud ja seega oli poistel rohkem aega meskaliini süüa ning oma nägemusi üles võtta. Aus mees annaks Max von Sydowle suurepärase näitlejatöö eest plusspunkte, aga ma ei tee seda.

Kellel närv vastu ei pea, mingu vaadaku Harry Potterit, seal pidavat kipad eriefektid olema. Twitter back with findings

ärme enam aega raiska

2009-08-07T07:15:00.000-07:00

Nüüd oleks viimane aeg need sukavardad ilusti lauale asetada ja istet võtta, sest et varem või hiljem läheb teil põlvest nõrgaks. Olen saadetud siia, et teid rafineerida, jah just täpselt nagu pruuni suhkrut. Te olete liiga korralikud, tervislikud, loodussõbralikud, minu kaela jääb see ülesanne saata teid, rind kummis ja silmad säramas, pintsaklipslaste kohvilauale, sest et lõpuks ometi olete väärt nägema seda maagilist seedetrakti, millest ema ainult jutustada oskas. Ma olen saadetud ülalt, et liituda nende paljudega, kes arvavad endil piisavalt mõistust peas olevat, et tallata blogimaastiku ohurikkaid metsaradu, kus iga nurga tagant võib välja hüpata hunt, harakas või Rein Langi isiklik tsensuur. Kaksteist tundi oma päevast veedan muusikat kuulates, 10 filme vaadates, 2 peegli ees end imetledes. Siinkohal peaks mainima, et mul puudub igasugune kinematograafiline ja muusikaline haridus, nii et võtab ikka võpatama küll, kuidas ma küll suudan nii võimas olla. Ja kuna mu suust voolab rohkem sitta kui Annelinna rentslist, peaksin siia ääretult prentsioonikasse blogimaailma sobima nagu märja t-särgiga higine jõngerjas Bedwettersi kontserdile. Kust küll tuli nii originaalne mõte kriitikablogi pidada, ma ei tea. Ma olen siiani šokis.