Taevast sadas igast sitta ning tagatipuks saadeti mulle sealt ka jõulud kaela. Teate, ma armastan jõule, päris ausalt kohe. Mul pole muud öelda, kui et kõik te nutunaised ja emopoisid ei ole väärt mu sokke ka parandama.
Mu meelest on inimesed noorest peast jube rumalad ning mõned ei saa vaata vanaduses ka sellest koshmaarsest haigusest lahti. Lühidalt võttes, idioote on kõikjal: bussis, trammis, trollis, kaubamajas, kirbuturul, taksopargis, kinosaalis, mõni isegi ootab sind kodus rätikuväel. Nad ei tea, kes olid Erik Satie, John Cage ja Philip Glass, Kerouac on nende meelest vahvlimasin, Kubrick see vend Butterfly Effectist. Küll aga on nad vähemalt neli ühiskonnakriitilist romaani läbi lugenud (soovitavalt kõik Palahniukilt) ning on seega veendunud teadmamehed kõigis maailma asjades, kaasaarvatud võrkpall. Nad mõistavad, et elu on üksnes rutiin, et tegelikult meedia juhib kõike ning tarbija on vaid korporatsiooniline kahuriliha - nõnna läbinägelikud on me erudiidid. Nad räägivad sulle tunni, kaks ja võib-olla tüki kolmandatki, kuidas jõulud on kommertspask, kuidas su ema on kommertspask ja su isa on kommertspask ja keegi ei austa enam jeesuslapse sündi. Ühiskond lihtsalt tarbib, tarbib, tarbib, tarbib seda pakendatud jõulurõõmu samasuguse aplusega, nagu nõukogude turist rootsi lauas kalamarja vintsutab. Millest ma isiklikult pole veel aru saanud, ning ehk on viga minus, on see, miks nad juba ükskord vait ei jää. Tore ta on, kui märgatakse neid nähtamatuid ahelaid inimhingel, aga mis kasu sest enam on? Mulle meeldis kõiki su praeguseid ideid raamatu kujul ka lugeda, mis edasi? Mis nüüd saab? Muide, ma ei taha mingit utoopilist paska kuulda.
Ning tahaks veel lisaks küsida, mis siis? Ma väga ei näe probleemi selles, et inimesed kord aastas kokku saavad ning üksteisele kingitusi teevad. Jube lugu küll, kui mõni uued põdramotiividega bokserid saab. Olge raisk õnnelikud, et teie aluspesu vahelduseks ei haise, sest ammugi on selge see, et pesumasin te jaoks tsutike liiga keeruliseks jääb. Kui väikese Ješua sünd nii tähtis on, siis, mees, ära mölise, mine kirikusse. Kui seal ka hakkama ei saa, mine sõjaväkke. Kusjuures, splindi eemaldamisel tuleb granaat kaevikust välja visata.
Ma olen jube tänulik, et homme või õigemini täna on just 24. detsember ja mitte näiteks viies oktoober, sest vahelduseks ei pea ma puumunnigi tegema. Lõpetuseks mainiks vaid, et vingumine on tõeline kunst nasaalse n'ga, kuid tee või tina, aga enamik inimesi seda kunsti ei valda.
Natuke ouldskuuli ka
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment