Marek Poeli viin on püha ning puutumatu

Taevast sadas igast sitta ning tagatipuks saadeti mulle sealt ka jõulud kaela. Teate, ma armastan jõule, päris ausalt kohe. Mul pole muud öelda, kui et kõik te nutunaised ja emopoisid ei ole väärt mu sokke ka parandama.

Mu meelest on inimesed noorest peast jube rumalad ning mõned ei saa vaata vanaduses ka sellest koshmaarsest haigusest lahti. Lühidalt võttes, idioote on kõikjal: bussis, trammis, trollis, kaubamajas, kirbuturul, taksopargis, kinosaalis, mõni isegi ootab sind kodus rätikuväel. Nad ei tea, kes olid Erik Satie, John Cage ja Philip Glass, Kerouac on nende meelest vahvlimasin, Kubrick see vend Butterfly Effectist. Küll aga on nad vähemalt neli ühiskonnakriitilist romaani läbi lugenud (soovitavalt kõik Palahniukilt) ning on seega veendunud teadmamehed kõigis maailma asjades, kaasaarvatud võrkpall. Nad mõistavad, et elu on üksnes rutiin, et tegelikult meedia juhib kõike ning tarbija on vaid korporatsiooniline kahuriliha - nõnna läbinägelikud on me erudiidid. Nad räägivad sulle tunni, kaks ja võib-olla tüki kolmandatki, kuidas jõulud on kommertspask, kuidas su ema on kommertspask ja su isa on kommertspask ja keegi ei austa enam jeesuslapse sündi. Ühiskond lihtsalt tarbib, tarbib, tarbib, tarbib seda pakendatud jõulurõõmu samasuguse aplusega, nagu nõukogude turist rootsi lauas kalamarja vintsutab. Millest ma isiklikult pole veel aru saanud, ning ehk on viga minus, on see, miks nad juba ükskord vait ei jää. Tore ta on, kui märgatakse neid nähtamatuid ahelaid inimhingel, aga mis kasu sest enam on? Mulle meeldis kõiki su praeguseid ideid raamatu kujul ka lugeda, mis edasi? Mis nüüd saab? Muide, ma ei taha mingit utoopilist paska kuulda.

Ning tahaks veel lisaks küsida, mis siis? Ma väga ei näe probleemi selles, et inimesed kord aastas kokku saavad ning üksteisele kingitusi teevad. Jube lugu küll, kui mõni uued põdramotiividega bokserid saab. Olge raisk õnnelikud, et teie aluspesu vahelduseks ei haise, sest ammugi on selge see, et pesumasin te jaoks tsutike liiga keeruliseks jääb. Kui väikese Ješua sünd nii tähtis on, siis, mees, ära mölise, mine kirikusse. Kui seal ka hakkama ei saa, mine sõjaväkke. Kusjuures, splindi eemaldamisel tuleb granaat kaevikust välja visata.

Ma olen jube tänulik, et homme või õigemini täna on just 24. detsember ja mitte näiteks viies oktoober, sest vahelduseks ei pea ma puumunnigi tegema. Lõpetuseks mainiks vaid, et vingumine on tõeline kunst nasaalse n'ga, kuid tee või tina, aga enamik inimesi seda kunsti ei valda.

Natuke ouldskuuli ka

Mul on kotis Angeli kahvel

Ma ükskord lubasin siia taas kirjutada ning, olenemata sellest, mida valitsus teile räägib, olen ma sõnapidaja mees. Ma ei saa hetkel mitte sittagi aru. Mõni kutsub seda inspiratsiooniks, ma kutsun seda teiste, palju ropumate sõnadega.

Ma peaks mingi aeg siia pöffi järelkaja tegema ning oma nähtud filmid kuidagi kokku võtma, aga praegu pole aeg tööülesannete korrektseks täitmiseks, tahaks lihtsalt toru ja trossiga kõike (eriti Kene Vernikut) perse keppida ja veel igasuguse õigustuseta, sest nii on minul vähemalt lõbus.

Käisin eile Angeli vetsus. Otsustaval hetkel seisis mul ees keeruline valik: olen ma nüüd gay või lihtsalt homo? Fak, see oli nagu oma laste vahel valida. Higistades seisin seal ukse ees kuni saatus ise mu otsused langetas: vaikselt ent valusalt avanes GAY toa uks, ma sisenesin. Seisin nõutult vetsupoti ääres, mitte ei suutnud keskenduda . Rahustasin end sellega, et Jüri Nael on ka gay ning Vaido Neigaus lihtsalt pederast. Tore on olla gay ja mitte Vaido Neigaus.

Oma esimese gay-teona võtaksin aja maha, et jagada kiitusi New York City Survivorsile, kes otsustasid möödunud nädalavahetusel EKKM's topless esineda. Tohutult erutav oli. Karjusime küll, et püksid ka, püksid ka, aga näe ei võetud vedu. Sommid selliste asjade üle nalja ei viska.

Ma nägin üks päev Detsembrikuumuse ära ning pidin jällegi veenduma selles,

et eestlased ei oska filmi teha. Mul on tõesti tunne, et Riigikogu peaks keelustama Vabadussõja, 1924 aasta riigipöörde, taasiseseisvumise ja muude hüperuhkete Eesti ajaloosündmuste kajastamise filmides seni, kuni kogu see Eesti "kinoeliit" kiiresti turul käib ja endale neli kilo pädevust ostab, sest tõesti kaua võib? See on vahva küll, et poisid mundrites ringi jooksevad, surmavad ning surevad, aga türa küll, kui sa teed ajaloofilmi, siis pista see romantism endale perse, sest mul on tõesti sitaauguni sellest hea ja kurja võitlusest. Laiahaardeline relvakonflikt ei ole muinasjutt, see on morbiidne ning laastavate tagajärgedega kriis, siin ei ole kangelasi. Aga ei, ikka peab olema aateline Eestimaa poeg võitlemas HIV-positiivse, harimata, kasimata, lühikese peenise ja odava Opeliga venelase või venemeelse riigireeturiga. Minu vaieldamatu lemmikstseen oli päris lõpus, kus lihtsakoeline ent vapper Eesti noorpaar arutab oma tulevikku samal ajal, kui löödud venemeelne radikaal Jaan Anvelt neid kurja ning pettunud näoga rongivagunist piilub. Eripreemia läheb filmi viimasele lausele: "Seekord on meil Pariisis käidud. LÄHME NÜÜD KOJU." Tõepoolest, aitab tööst, HAKKAME LAULMA.

Kohustuslik lõimumisstseen oli samuti üpris seksikas. "MIINA OLJEN VJEENELANE. NEED SJEAL ON KOOMMUNIISTID!"

Et siis jah, romantism, perse, kohe.

Mul on tegelikult väga hea tuju. Ma sain oma hommikupooliku veeta Keila rongijaamakohvikus nimega "Kegel". Sõin omletti, vaatasin Kanal 2st HOOAEGa ning püüdsin 1955 aastal tõlkes ilmunud "Hüvasti relvad" läbi lugeda. See on muide nüüd ametlikult kõige sitema tõlkega raamat, mida ma elus lugenud olen. Ma ei ole halb inimene.

Lõpetuseks mainiks vaid, et ma kohe päris ausalt ei ole New Mooni vaatamas käinud. Selles avaldub vallalise elu ilu. Vanasõna ütleb ikka, kes muud moodi ei saa, peab Twilighti vaatama.

Tore on olla gay ja mitte vampiiripärdik