lühidalt kitsarinnalisusest

Ta vaatas ringi, nagu näeks ta maailma esimest korda. Ilus oli maailm, kirev oli maailm, kummaline ja mõistatuslik oli maailm! - H. Hesse, Siddhartha, tõlkinud Mati Sirkel

Veel tatise allameetrimehena olin ma lõpmata õnnelik selle maailma helikülluses. Ma ei löönud risti ette mingi eurosaasta euroballaadi või backstreet boysi värskeima simmanipala ees. Ma olin tänulik kõigele, nagu oleks jeesus ise oma higiste sõrmadega mu kurdistunud kõrvad kuulamiskõlblikeks ravinud. Mul puudus igasugune pühendumus teatud stiilile, mul puudusid eelarvamused ja ammugi puudus mul mingi vastuvõetav kontseptsioon sellest, mis on hea. Elu oli ilus ja murevaba.

Kui ma vanemaks sain, siis töödeldi mind jõhkralt ümber. Igast nurgast kostis nuttu ja hala, kuidas see ei kõlba ja see teine on ka kui otsemaid saatana balalaikalt tulnud. Ma oleks tahtnud kuulata kõike, aga kuulasin indie rocki, sest mu vend oli äge ja tegi ka nii. Ma leidsin selles rahu, enam polnud karta arutut sõimu, sest lõpuks ometi oli mul katus peal, hoolikalt laotud kitarrijäänustest ja põlvest kulnud kitsastest pükstest. Nüüd mõnitasin mina, nüüd olin mina see arvamusliider, väärikas osa sellest masinavärgist, mis halastamatult end kõigest üle rullis. Pistke persse oma elektropopp, ma lähen joon sõpradega õlut ja kuulan värskeimat Oasise plaati. Nii äge ja nunnu on mu üksluine maailm.

Raske on mõista elektroonilist muusikat, kui ollakse juba eelnevalt valmis seda pihuks ja põrmuks tegema. Õnneks oli mul abiks alkohol ja vastavad tutvused, kes mind tervise juurde tagasi tohterdasid. Ühtäkki ei põdenud ma enam süntesaatorit, sequencerit ega trummimasinat. Tasapisi ent jõuliselt avaldas end mulle abstract hip-hop, big beat, drum n bass, techno, house, hardcore ja lõpuks IDM'gi. Salaja sain ma mingit naudingut sellest, et kuulasin midagi tõeliselt indiet, seda, mida Raadio Kahes ei lasta, aga see oli vale lähenemine mu poolt. Muusikat ei tohiks kunagi kuulata, et olla lahe, seda tuleks kuulata, et end vabastada, sest muidu jääb palju avastamata.

Ma ei tea, mis saatuse keerdteid pidi ma selle industriali ning rhythmic noise'ni jõudsin, mis mul praegu kõlareid ja sõprussuhteid lammutab, aga kiidetud olgu Allah, Krišna, Mao Zedong ja vanakuri ise, et nii juhtus.

Kurat, katsuge aru saada, et muusikat on palju, jube palju. Ärge sügage kotte ja vaadake ringi, sest igasugune "appi kõik kordub" laadis hülgemöla ei anna muud kui märku, et teil tõbrastel pole viitsimist oma silmapiiri laiendada. Kui teil on hirmus vajadus oma skenes püsida, siis mul on teist kahju. Ilmselgelt pole teil piisavalt eneseusku, et kõik skened saata kus see ja teine. Ma ei seo end kunagi enam ühe žanriga, sest see nö. ekspertiis viib hauda. Külma ning kõlatusse hauda.

Avage oma silmad, te uskmatud!

Synth-etik - Synth-etik
Pneumatic Detach - ko-mor-bid
Adversary - Bone Music

Ning hoidke oma silmad lahti, sest varsti ilmub menuportaali http://temp.72dpi.ee/ uus podcast, autoriteks mina ja acid messiah ise.