Ma veetsin täna 20 minutit Laagri rongipeatuses Rammsteini kuulates. Inimesed voolasid sisse kust kurat: perrooni alt, põõsaste vahelt, tänavalt. Nad tulid ja olid ning ei seganud kedagi. Mul oli kahju, et Rammsteini uus singel nii sitt oli, aga pigistasin silma kinni. Pealegi, minu iPodi kallale Universali räpased käed ei küündi. Tapku ennast ära, sest du riechst so gut ning pange tähele, et hier kommt die sonne ning üleüldse mein herz brennt.
Valisin oma koha ning jäin ärevalt ootama. Kas uksed avanevad täpselt minu ees või pean veel kõndima? Ei pidanud. Õieti läksin ma täiesti üksinda nendest ustest läbi. Nad avanesid aeglaselt ning kellelgi polnud seda aega ega raha neid oodata. Hopp-hopp-hopp muidu ei jõuagi Paldiskissssee türaaa.
Istusin kõige parmuma välimusega mehe kõrvale ning ta ei haisenudki. Ta magas ning mul oli hea meel. Ma nõksutasin pead edasi-tagasi ja ta ei vaadanud mind imelikult. Edaspidi istun ka selle mehega.
No comments:
Post a Comment