Pole ammu viitsinud teiega kokku saada. Pole ammu filme vaadanud ja pole ammu midagi mõistlikku kuulanud. Ma võiks teile industriali soovitada, aga te kõik sureksite nagu armetud sääsed promillises veres.Vaikselt puurin läbi Polanski kinematograafia, otseloomulikult pole kõik hea, aga mõni ikka üllatab. Chinatownis ei leidnud ma suurt midagi peale Californicationis ilusti parodeeritud repliigi forget it, Jake, this is Chinatown.
Aga 65 aastal avastas see armas väike pedofiil mu nõrkuse ja kasutas seda jõhkralt ära. Oh te prantsuse naised (ehkki tegu oli vist belglannaga), kuidas ma teid armastan. Ma võiks lõpmatuseni kuulata seda armast aktsendikest ja heledat häälekest. I think we're eating wabbit. Elmer Fudd eat your heart out.
Film on aeglane, see pole mõni sitt The Hills Have Eyes stiilis rõvetsemine, õudus ei tungi su ajju kuvaldaga vaid tilk tilga haaval nagu Hiina piinakambris. Valgustus ja muusika on minu jaoks täpipealt sellised nagu nad olema peaksid. Ning taaskord tuleb tunnistada, et vaikuses peitub jõud.
Nagu igale vähegi hägusale stsenaariumile kombeks, on kari sinisilmseid iseõppijaid asunud sümbolitele jahti pidama. Polanski on minu tüüpi mees, ta saadab teie psühhoanalüüsi otsemaid perse. Lugege vähem ja tunnetage, armsad sõbrad, nõnda tuleb ka armastus.
Muide täna on ajalooline päev, ma leidsin kogemata ühe tüübi, kes leidis oma Twitterile parema väljundi kui väikestele plikahakatistele kohane lakkamatu ning igas aspektis õigustamata eneseimetlus.
No comments:
Post a Comment