KOERAD, LASKE POLANSKI KOHE LAHTI, PUTSI KÜLL

tegelikult ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Talle on andestatud, aga ometigi peaks tal näpud sahtli vahele panema.

Ma tahaks...et ta veel filme teeks...

du hast mich

Ma veetsin täna 20 minutit Laagri rongipeatuses Rammsteini kuulates. Inimesed voolasid sisse kust kurat: perrooni alt, põõsaste vahelt, tänavalt. Nad tulid ja olid ning ei seganud kedagi. Mul oli kahju, et Rammsteini uus singel nii sitt oli, aga pigistasin silma kinni. Pealegi, minu iPodi kallale Universali räpased käed ei küündi. Tapku ennast ära, sest du riechst so gut ning pange tähele, et hier kommt die sonne ning üleüldse mein herz brennt.

Valisin oma koha ning jäin ärevalt ootama. Kas uksed avanevad täpselt minu ees või pean veel kõndima? Ei pidanud. Õieti läksin ma täiesti üksinda nendest ustest läbi. Nad avanesid aeglaselt ning kellelgi polnud seda aega ega raha neid oodata. Hopp-hopp-hopp muidu ei jõuagi Paldiskissssee türaaa.

Istusin kõige parmuma välimusega mehe kõrvale ning ta ei haisenudki. Ta magas ning mul oli hea meel. Ma nõksutasin pead edasi-tagasi ja ta ei vaadanud mind imelikult. Edaspidi istun ka selle mehega.

püha müristus

Seletamatutel asjaoludel on selle blogi külastajatearv tõusnud 154%. Vaevalt et ma midagi õigesti tegin, ju teil on kõigil mingi oma alternatiivne põhjus. Aga kui te juba siin olete, siis, mis edasi saab? Peaks nagu tantsima või laulma või kanjee vesti VMA etteastet laimama. Ei, ei lähe mitte, selleks on teil telekas.

Podcastile veel viimane lihv ja siis algab meie tähelend, mis lõpeb peretülis, pankrotis ning narkouimas nagu tõelistel rokkstaaridel ikka. Rentslis kohtume, sõbrad.

Seniks saluut It-Clingsile ning loodetavasti saab temaga järgmiseks laupäevaks koostööd alustada. Sest meie pole nihilistid, absurdistid, eksistentsialistid, me oleme, raisk, realistid. Ning realistidel jääb sõnadest puudu.

Lisaks Stendeck - Through Tiny Windows We Wonder Constellations

Öelge veel, et elektrooniline muusika kaunis pole.

donnerschlag

droogspot täna ei tööta: hambad on nüristunud ja nii ei anna keegi mulle raha. Õõnestav rahulolu, teeb veel rõõmsaks, ma ei või.

kui siin ja praegu roomaks mõni kätetu ja jalutu küürakas skrofuloosihaige litsi otsa, annaksin ma neile mõlemale suud

Kui eriskummaline. Tahaks kirjutada, aga näe - ei oska. Kuhu kõik on kadunud? Te pole ometi hullud, ei segased ega nõdrameelsed, te igapäevased lausmasendavad ning üheülbalised. Teie albumid, teie kirjutised, teie räiged seiklused ja argise propaganda. Minus pole õieti psühhopaati ja teis ammugi mitte, targem on loobuda ning leppida. Härra Võsa, teie nimel!

lühidalt kitsarinnalisusest

Ta vaatas ringi, nagu näeks ta maailma esimest korda. Ilus oli maailm, kirev oli maailm, kummaline ja mõistatuslik oli maailm! - H. Hesse, Siddhartha, tõlkinud Mati Sirkel

Veel tatise allameetrimehena olin ma lõpmata õnnelik selle maailma helikülluses. Ma ei löönud risti ette mingi eurosaasta euroballaadi või backstreet boysi värskeima simmanipala ees. Ma olin tänulik kõigele, nagu oleks jeesus ise oma higiste sõrmadega mu kurdistunud kõrvad kuulamiskõlblikeks ravinud. Mul puudus igasugune pühendumus teatud stiilile, mul puudusid eelarvamused ja ammugi puudus mul mingi vastuvõetav kontseptsioon sellest, mis on hea. Elu oli ilus ja murevaba.

Kui ma vanemaks sain, siis töödeldi mind jõhkralt ümber. Igast nurgast kostis nuttu ja hala, kuidas see ei kõlba ja see teine on ka kui otsemaid saatana balalaikalt tulnud. Ma oleks tahtnud kuulata kõike, aga kuulasin indie rocki, sest mu vend oli äge ja tegi ka nii. Ma leidsin selles rahu, enam polnud karta arutut sõimu, sest lõpuks ometi oli mul katus peal, hoolikalt laotud kitarrijäänustest ja põlvest kulnud kitsastest pükstest. Nüüd mõnitasin mina, nüüd olin mina see arvamusliider, väärikas osa sellest masinavärgist, mis halastamatult end kõigest üle rullis. Pistke persse oma elektropopp, ma lähen joon sõpradega õlut ja kuulan värskeimat Oasise plaati. Nii äge ja nunnu on mu üksluine maailm.

Raske on mõista elektroonilist muusikat, kui ollakse juba eelnevalt valmis seda pihuks ja põrmuks tegema. Õnneks oli mul abiks alkohol ja vastavad tutvused, kes mind tervise juurde tagasi tohterdasid. Ühtäkki ei põdenud ma enam süntesaatorit, sequencerit ega trummimasinat. Tasapisi ent jõuliselt avaldas end mulle abstract hip-hop, big beat, drum n bass, techno, house, hardcore ja lõpuks IDM'gi. Salaja sain ma mingit naudingut sellest, et kuulasin midagi tõeliselt indiet, seda, mida Raadio Kahes ei lasta, aga see oli vale lähenemine mu poolt. Muusikat ei tohiks kunagi kuulata, et olla lahe, seda tuleks kuulata, et end vabastada, sest muidu jääb palju avastamata.

Ma ei tea, mis saatuse keerdteid pidi ma selle industriali ning rhythmic noise'ni jõudsin, mis mul praegu kõlareid ja sõprussuhteid lammutab, aga kiidetud olgu Allah, Krišna, Mao Zedong ja vanakuri ise, et nii juhtus.

Kurat, katsuge aru saada, et muusikat on palju, jube palju. Ärge sügage kotte ja vaadake ringi, sest igasugune "appi kõik kordub" laadis hülgemöla ei anna muud kui märku, et teil tõbrastel pole viitsimist oma silmapiiri laiendada. Kui teil on hirmus vajadus oma skenes püsida, siis mul on teist kahju. Ilmselgelt pole teil piisavalt eneseusku, et kõik skened saata kus see ja teine. Ma ei seo end kunagi enam ühe žanriga, sest see nö. ekspertiis viib hauda. Külma ning kõlatusse hauda.

Avage oma silmad, te uskmatud!

Synth-etik - Synth-etik
Pneumatic Detach - ko-mor-bid
Adversary - Bone Music

Ning hoidke oma silmad lahti, sest varsti ilmub menuportaali http://temp.72dpi.ee/ uus podcast, autoriteks mina ja acid messiah ise.

nüristav kihutustöö

Meeldetuletus teile väikestele ning väetitele: homme kell 18:00 KUMU auditooriumis Kubricku Dr. Strangelove. Jumalakartlikud olgu kohal, et te ei looks endale mingit anaalset pettekujutelma peavoolu režissööridest.

der strudel muss handgemacht und frisch sein

Pole ammu viitsinud teiega kokku saada. Pole ammu filme vaadanud ja pole ammu midagi mõistlikku kuulanud. Ma võiks teile industriali soovitada, aga te kõik sureksite nagu armetud sääsed promillises veres.

Vaikselt puurin läbi Polanski kinematograafia, otseloomulikult pole kõik hea, aga mõni ikka üllatab. Chinatownis ei leidnud ma suurt midagi peale Californicationis ilusti parodeeritud repliigi forget it, Jake, this is Chinatown.

Aga 65 aastal avastas see armas väike pedofiil mu nõrkuse ja kasutas seda jõhkralt ära. Oh te prantsuse naised (ehkki tegu oli vist belglannaga), kuidas ma teid armastan. Ma võiks lõpmatuseni kuulata seda armast aktsendikest ja heledat häälekest. I think we're eating wabbit. Elmer Fudd eat your heart out.


Film on aeglane, see pole mõni sitt The Hills Have Eyes stiilis rõvetsemine, õudus ei tungi su ajju kuvaldaga vaid tilk tilga haaval nagu Hiina piinakambris. Valgustus ja muusika on minu jaoks täpipealt sellised nagu nad olema peaksid. Ning taaskord tuleb tunnistada, et vaikuses peitub jõud.

Nagu igale vähegi hägusale stsenaariumile kombeks, on kari sinisilmseid iseõppijaid asunud sümbolitele jahti pidama. Polanski on minu tüüpi mees, ta saadab teie psühhoanalüüsi otsemaid perse. Lugege vähem ja tunnetage, armsad sõbrad, nõnda tuleb ka armastus.

Muide täna on ajalooline päev, ma leidsin kogemata ühe tüübi, kes leidis oma Twitterile parema väljundi kui väikestele plikahakatistele kohane lakkamatu ning igas aspektis õigustamata eneseimetlus.