kohv põlves: töötamine on neile, kes aega raisata ei oska

Jah, ning siin ta on see uuekooli saksa kino malli järgi ümber töödeldud 1922 aasta horroriklassika. Võtsin ka lõpuks südame rindu ja istusin, käed julgestuseks püksis, läbi need tund ja nelikümmend minutit puhast verdtarretavat kulda. Ja kui te ikka veel seda juttu usute, siis ilmselgelt ei tunne te ei mind ega Werner Herzogi.

Ausalt öeldes piisas vaid visata üks pilk külgnevale postrile, et saada aimu, mis puust filmiga tegu on.

Peaosades ei keegi muu kui äsja oma ema puudritopsi kallal käinud Mihhail Gorbatšov...ja Cher.

Ei siin pole kahtlustki, et ees ootab huumorikool.

Ma mäletan, et hilise kellaaja tõttu oli mul esimesed 20 minutit tsutike raskusi üleval püsimisega. Mind pommitati küll igast nurgast silmailuga, kuivõrd operaatori otsmisega nähti 10 korda rohkem vaeva kui grimmeerijatega, aga sellest üksi ei piisanud, et mind kell kolm hommikul tõsiselt köita. Õnneks kõik see paranes nii pea, kui mängu astus ei keegi muu kui Nosferatu aa kaa aa Draakula ise. Hetkega oli see tüütu ning petlik tõsiduse loor eemaldatud ning alles jäi vaid kümme kilo puhast filmikulda. Kui ma just parasjagu ei kilganud nagu lasteaia kõige püssim neidis, kui poisid teda meelitamiseks kõdistasid, siis muigasin. Kui ei muianud, siis jõin vett.

Ning just need ongi õiged õudukad, kus pole tegu mingi nüristava veristamispornoga, vaid pealtnäha tõsise ent ometigi ironiseeriva ning ühiskonnakriitikaga pitsitatud teosega. Ning ühiskonnakriitikat leidub neis alati, tuleb lihtsalt otsida. Selles mõttes on need filmid ka hoomamatult väärtuslikumad, kui end jube tõsiselt võtvad meinstriim õudukad, kus pole vere, sapi ja valge kõhukile lennu jälgimise kõrvalt lihtsalt aega, et mõelda, kas midagi reaalselt öelda ka tahetakse.