Eile õhtul otsustasin, et nüüd aitab maa õnnistusest ja mina sõidan linna tagasi. Kuna ma olin just parasjagu nõnda slishkin, et ei suutnud midagi paremat teha kui ehk mõnda filmi vaadata, siis täpselt seda ma tegingi. Kuidas oli, ei oska nüüd täpselt öeldagi, sest kui olin ära vaadanud umbes viiendiku, leidsin, et elu on, pole parata, absurd. Ning mitte nii, et sügad kõhtu ja mõtled ohoo, kõigil meie ponnistustel pole tõepoolest mõtet, vaid nii, et sa hüppad toolist püsti ning ei tea nüüd kohe, kas läbi seina joosta või kohe noa järele haarata. Ma läksin koeraga jalutama.Selles mõttes see film mul elu just lihtsamaks ei teinud. Aga pärast vaatasin lõpuni ja päris hea oli. Ehk mu rahulolu on tingitud sellest, et film ise on sama absurdne, kui mõte, et vaataks täna Taiwani new wave kino...või elu. Pole tähtis, pole tähtis.
Aga eksistentsialism on prantslaste pärusmaa ja nemad võivad selle kaleda universumi vastu kas või streigile minna, mul on parematki teha.
Aasiamaade kinoga on mu jaoks ikka ehku peale minek. Kui ta on hea, siis ta on ikka nii faking enneolematult ja häbematult üle prahi ja kui ta on pask, siis ütleme, et ta on ikka pask. Või noh, äärmiselt teistsugune. Tänase filmiga läks õnneks.
Tal pole mingit mõtet, ta on üleüldse mõistusevastane ja just sellepärast ma ta välja valisingi: tema äärmise ebatõenäolisuse tõttu. Kui teid ei huvita seks, fotograafia, tüngakõned, reetmine, vägivald ja enesetapp, siis minugi poolest hoidke eemale. Minge kõu laivile...
aga te jääte ilma Taiwani disko skenest
sellistest kaadritest
ning üle kõige filmist, kus see siin on absoluutseltkõige panom vend Ida-Aasias.
Mina oleks praeguseks juba ammu müüdud. Tegemist on äärmiselt sita montaaži, suhteliselt keskpärase näitlemise ja tagatipuks veel 80ndatega, aga selle filmi nimi on KONG BU FEN ZI aa kaa aa THE TERRORIZER ja ma rõhun teie kõigi maksale, kuni te selle ära vaatate.
0 kommentaari:
Post a Comment