mida vittu ma just vaatasin ja kust juurde saaks

Täna hommikul ma ärkasin, tõstsin ühe jala voodist välja, mõtlesin hetkeks, tõstsin teise, avasin silmad. Äge oli. Liikusin trepist alla, liikusin trepist üles, liikusin ühel tasandilgi ja üks hetk kirjutasin mingit blogi. Hiljem imetlesin, parandasin ning postitasin uuesti.

Vaatasin mingit filmi nimega Natural Born Killers, mõtlesin: "ohh..kipaa" ja läksin oma tuppa sokke voltima


Ja ma täpselt ei oskagi öelda, kuidas ma millegi nii imalalt kõlava otsa nagu The Cook, the Thief, His Wife and Her Lover sattusin, aga ju siis pole ka nii tähtis. Jääb vaid muretseda, et kõik ülejäänud uskmatud selle ka ära näeks.

Ma ütlen kohe ausalt ära, et ma ei olegi vist midagi nii imelikku varem läbi elanud. See ei pruugi kõigile niimoodi mõjuda, sest et erinevalt igapäevasest pseudo-arthouse'st tundub antud film lihtsalt nii...ladus. Ta nagu ei saakski aru, et ta midagi valesti teeb, umbes nagu Krishnad või Mari-Leen. Kui sellist asja kaks tundi jälgida, ei tundugi enam kahtlane, et restorani köök on äravahetamiseni sarnane õhtuse Tatari tänavaga või et heleda häälega lapssopran seal aariaid laulab. Ning heldene aeg, kes siis varem poleks näinud, et naisele söögilauas kahvel näkku lüüakse?

Ma tõesti ei taha mõelda selle filmi "sügavamale mõttele". Keegi igavene erudiit ja kange teadmamees seletas pikalt ja laialt ära, kuidas film on tegelt üks suur metafoor Dante "Jumalikule komöödiale" ning jumal hoidku, et me sellele vastu vaidleksime, aga keda kurat huvitab? Mis mulle taevast ja põrgust, kui minu ette on laotud kange kogus kõige pesuehtsamat absurdikoomikat? Ning veel nõnda ilusat. Ma soovitaks seda filmi isegi siis vaadata, kui selle sügavam mõte oleks see, et mul on liiv ja sul on savi ja pära ümber vikerkaar, sest et see on lihtsalt nii äraütlemata kena. Ma näpistaks seda operaatorit persest, kui saaks, õh. Muusikast ärme räägigi.

Ma ei saanud kusjuures lõputiitriteni aru, et peaosas on Helen Mirren.