ärme enam aega raiska

Nüüd oleks viimane aeg need sukavardad ilusti lauale asetada ja istet võtta, sest et varem või hiljem läheb teil põlvest nõrgaks. Olen saadetud siia, et teid rafineerida, jah just täpselt nagu pruuni suhkrut. Te olete liiga korralikud, tervislikud, loodussõbralikud, minu kaela jääb see ülesanne saata teid, rind kummis ja silmad säramas, pintsaklipslaste kohvilauale, sest et lõpuks ometi olete väärt nägema seda maagilist seedetrakti, millest ema ainult jutustada oskas. Ma olen saadetud ülalt, et liituda nende paljudega, kes arvavad endil piisavalt mõistust peas olevat, et tallata blogimaastiku ohurikkaid metsaradu, kus iga nurga tagant võib välja hüpata hunt, harakas või Rein Langi isiklik tsensuur. Kaksteist tundi oma päevast veedan muusikat kuulates, 10 filme vaadates, 2 peegli ees end imetledes. Siinkohal peaks mainima, et mul puudub igasugune kinematograafiline ja muusikaline haridus, nii et võtab ikka võpatama küll, kuidas ma küll suudan nii võimas olla. Ja kuna mu suust voolab rohkem sitta kui Annelinna rentslist, peaksin siia ääretult prentsioonikasse blogimaailma sobima nagu märja t-särgiga higine jõngerjas Bedwettersi kontserdile. Kust küll tuli nii originaalne mõte kriitikablogi pidada, ma ei tea. Ma olen siiani šokis.