juudamaa maiuspala

Kooliajal jäeti meile ülesanne lugeda üks raamat inglise kirjandusloost vahemikus 1800-1900. Mõni luges "Jane Eyre'i" mõni teine "Uhkust ja eelarvamust", mina lugesin Alice'i seiklustest imedemaal, sest Jefferson Airplane kirjutas sellest laulu, Disney tegi psühhedeelse multika ja üldine arusaam oli, et tegu on Aldous Huxley ja Hunter S. Thompsoni väärilise narkoüllitisega. Noh, põnev oli ta küll, aga muud ei midagi. Keegi ei keela oopiumifännidel seda tõlgendada kui oma Uut Testamenti, aga minu jaoks jääb see ikka ühe vana perverdi kirjutatud natukene üle keskmise mõttekujutuslikuks muinasjutuks.

Kuid olgu ta tänatud, et sillutas tee kirjanduslikule absurdile ja üleüldisele nonsensile. Laulgem talle kiidulaule, sest selle väikese muinasjutu tõeline väärtus seisneb selle eeskujus.


Ega nimega palju mööda ei pandud: kes filmi mõtet taga ajab, see jääbki moll ripakil ekraani ette tolknema. Ärge pingutage üle, kallid vaatajad, Polanski oli magamata ja natukene purjus, kui ta Gerard Brachiga seda kirjutas. See pidi ikka üks lõpmatu tsükkel olema, sest ta oli lõpuni välja veendunud oma teose meisterlikkuses. Mina olin ka ja ma olen nüüd võtnud eesmärgiks kogu ta vana toodangu ära vaadata.

What? või Che? või Que? või Diary of Forbidden Dreams on kõik see, mis Alice imedemaal oleks olnud, kui Lewis Carroll poleks pedofiiliasüüdistusi kartnud. What? või Che? või Que? või Diary of Forbidden Dreams on see, mis Alice imedemaal oleks pidanud olema.

Who's that new girl wearing my pajamas?
- One of her legs was painted blue this morning.
-I like that!

Mul on jube raske midagi kirja panna, sest et ühest küljest ma tahan, et kogu maailm seda filmi vaataks, ja teisest küljest ei taha ma midagi ära anda. Mõelge sellest kui vanakooli pornofilmist, kust kõik tüütud seksistseenid on välja lõigatud. Kujutage ette Polanskit ja Brachi kusagil korteris, innustatud kohvi üledoosi ja maksakahjustuse poolt kirjutama ükskõik mida, mis neile pähe tuleb. Paberile läheb ka tiigriks ümberriietunud sutenöör, action paintingust mõjutatud maaler, Nietzschest huvitunud kivistunud näoga naispõetaja, kontrollimatu või tavalisest suurema sugutungiga briti poissmees jne. Film teenis esimese nädalaga 64 dollarit.

Kellel seda näha ei õnnestu ning ma ennustan, et see teeb umbes 99% teist, see vaadaku treilerit.

Muide üks IMDB kommentaator kirjutas väga ilusti, et kui What? nüüd taaselustada, siis ehk vabastab see Polanski tema Oscareid teenivast rahukoormast.




Muide, esimese viie minuti jooksul on kaks vägistamisstseeni, seega ma päris perega ei vaataks.

minust saab Eesti esimene blaxploitationi režissöör

Jah, see on nüüd tehtud, ma olen ametlikult Foxy Browni tisse näinud. Üldiselt võiks sellele postitusele kohe kriipsu alla tõmmata, sest kõik tähtis on juba öeldud, aga pärast keegi ei võta mind tõsiselt juuu.

Ma usun, et Eestis oleks turgu küll minusugusele blaxploitationi kunstnikule. Ütleksin, et väga soodne amet on, sest et otseselt vaeva nägema ei pea, peaasi, et oleks verd, asjatut alastust ja hulganisti änksut getozhargooni, mida kari valgeid mehi võiks õlle kõrvale matkida.

You want me to crawl, white mother fucker? You want to spit on me and make me crawl? I'm gonna piss on your grave tomorrow.



Ehhee ja pärast võiks kõik kamina ette koguneda ning jutelda sellest, kuidas tegelikult on USA valitsus süüdi Tupac Shakuri ja Notorious B.I.G mõrvades. Iseloomult jäädakse ikka valgeks, aga pärast saab nägu tuhaga üle värvida. Võib öelda, et meil on see kujunenud lausa peretraditsiooniks.

Naljakal kombel teatakse Foxy Browni paremini kui Coffy't, ehkki viimase puhul on tegu põhimõtteliselt täpselt sama ainult et natukene parema filmiga. Coffy on nagu Ema Teresa, kes õhtuti narkodiileritele haavleid pähe laseb, ning, sarnaselt Ema Teresale, ei ole tal aimu ka, kuidas üks korralik jamaika aktsent kõlama peaks. Aga ta on jube ilus ja räägib ropu suuga nii et sitta mul neist pisivigadest.

you gonna fly through them pearly gates with the biggest fucking smile St. Peter ever seen!

Ta paneb testosterooni mus vohama, tahaks peaga naelu seina lüüa ja kisada maha! maha lüüa kõik Eesti massiprodutsendid! Top Tenn esitlegu pihku, mehed rindele, türa, ja plaate põletama! Selle peale võiks näiteks mu naaber ukse maha lüüa ning röögatada AIM DOULEMAIT, MADAFAKA ja siis me naeraks ja lööks klaase kokku.

tõeline hipster ei teagi, et ta hipster on

Te ainult vaadake neid hipstereid, küll on alles vahva nende üle naerda. Väidate küll, et tahate neist lahti saada, aga ometigi pole see ju tõsi. Kui meil ei oleks hipstereid, siis me leiaks järgmise sotsiaalrühmituse, kelle sääskedest hoolikalt elevante vorpida. Nii metsikult rahustav on olla üleolev. Raske on asendada hetki, kus meie enda puudujäägid kui haihtuksid nagu semiootikud kampsunilaadal.

Olge mureta, sest mida enam me rõhutame kellegi kuulumist mingisse subkultuuri, seda enam me rõhutame tolle subkultuuri olemasolu. Teisisõnu, mida rohkem me pilkame, seda rohkem tekib pilatuid. Tegu on paratamatusega, umbes nagu see, et Suur Karja tänaval käsi taskus rusikasse tõmbub.

On aeg lihtsalt maha istuda ning lasta sel absurdil meist üle voolata. On aeg hakata piraadiks, sest et poest nii et naa ei leia taolist kulda nagu Transllusion - Opening of the Cerebral Gate ja see on kurb. Isegi Madis "acid messiah" Poel pidi selle netist tellima.

Rohkem inimesi võiks ühe päeva selle plaadiga koos veeta, sest et see on vist parim electro, mida ma oma elus kuulnud olen. Jah, isegi parem kui The Quest. Ega siis Transllusionil muidu ka midagi viga ole, aga see on tõepoolest Stinsoni meistriteos, heiterid nutku patja. Ma nutan ka, sest Stinson on surnud.

laske kas või vampiiril end imeda, ärge ainult oda tehke, onju

Kuna väidetavalt inimesed loevad seda blogi, siis olen nii enesearmastusest kui ka kohusetundest sunnitud siia postitama.

Kui soomlased käsitlesid Hitchcocki, tegid nad õigesti, et võrdlesid temaga nii kalatüra kui ka oma kõige pompoossemat seleebi, Die Hard kahe režissööri Renny Harlinit. Miks ometi nii? See jääb teie mõistatada.

Kaks meest kohtuvad rongis, üks tutvustab teisele oma teooriat ideaalsest mõrvast: roimast, kus kaks tundmatut vahetavad jälgede segamiseks oma ohvrid. Ehkki üks neist pole nõus, laskub teine täie hooga oma hüpoteesi tõestama. Siinkohal oleks õige esitada küsimus: õieti miks sa siukest saasta vaatad, Lembitu. Ja ma vastan: aga mis perverssuse pärast Sina seda EI vaata?



Hitchcocki looming on ammendamatu, see paks pedeross istus üle viiekümne filmi loomise kõrval ja et temast täit aimu saada, peab küll vist mingi Metropol hotelli administraator olema, sest et nii palju aega ikka naljalt ei leia. Ütlen ausalt, et ei ole kuigi sügavale ta loomingusse süvenenud, aga sellest, mis ma näinud olen, on Strangers on a Train või siis ka EXTRANOS EN UN TREN kõige omapärasem. Just tema sisu pärast, sest et kamoon, see peab küll mingi kahenädalase tsükli tulemus olema.

Hitchcock tegi thrillereid ja ta tegi neid võimalikult hästi oma aja kohta. Kõik neist ei õnnestunud (loe: Vertigo), aga üks asi millele isegi Kati Toots vastu vaielda ei saa on see, et naised on alati ülima hoolega oma rollidesse valitud. Ma pöördun siin just meespere poole: saatke sinna kus see ja teine kõik teie kinematograafilised lootused, korkige konjak lahti ja nautige seda, mida kõigile tuntud emeriitpanomees Teile ette laob. Heil.

Aga Psühho? Psühho on ju suurepärane. Keegi ei eitagi seda. Isegi mu ema on Psühhot üle ühe korra näinud ja nautinud, aga kogu oma dementsuse juures on too film veel täiesti mõistetav.

Täna jõin ma kolm tassi kohvi ja tundsin, et elu on absurd

Eile õhtul otsustasin, et nüüd aitab maa õnnistusest ja mina sõidan linna tagasi. Kuna ma olin just parasjagu nõnda slishkin, et ei suutnud midagi paremat teha kui ehk mõnda filmi vaadata, siis täpselt seda ma tegingi. Kuidas oli, ei oska nüüd täpselt öeldagi, sest kui olin ära vaadanud umbes viiendiku, leidsin, et elu on, pole parata, absurd. Ning mitte nii, et sügad kõhtu ja mõtled ohoo, kõigil meie ponnistustel pole tõepoolest mõtet, vaid nii, et sa hüppad toolist püsti ning ei tea nüüd kohe, kas läbi seina joosta või kohe noa järele haarata. Ma läksin koeraga jalutama.

Selles mõttes see film mul elu just lihtsamaks ei teinud. Aga pärast vaatasin lõpuni ja päris hea oli. Ehk mu rahulolu on tingitud sellest, et film ise on sama absurdne, kui mõte, et vaataks täna Taiwani new wave kino...või elu. Pole tähtis, pole tähtis.


Aga eksistentsialism on prantslaste pärusmaa ja nemad võivad selle kaleda universumi vastu kas või streigile minna, mul on parematki teha.

Aasiamaade kinoga on mu jaoks ikka ehku peale minek. Kui ta on hea, siis ta on ikka nii faking enneolematult ja häbematult üle prahi ja kui ta on pask, siis ütleme, et ta on ikka pask. Või noh, äärmiselt teistsugune. Tänase filmiga läks õnneks.

Tal pole mingit mõtet, ta on üleüldse mõistusevastane ja just sellepärast ma ta välja valisingi: tema äärmise ebatõenäolisuse tõttu. Kui teid ei huvita seks, fotograafia, tüngakõned, reetmine, vägivald ja enesetapp, siis minugi poolest hoidke eemale. Minge kõu laivile...

aga te jääte ilma Taiwani disko skenest

sellistest kaadritest

ning üle kõige filmist, kus see siin on absoluutselt
kõige panom vend Ida-Aasias.

Mina oleks praeguseks juba ammu müüdud. Tegemist on äärmiselt sita montaaži, suhteliselt keskpärase näitlemise ja tagatipuks veel 80ndatega, aga selle filmi nimi on KONG BU FEN ZI aa kaa aa THE TERRORIZER ja ma rõhun teie kõigi maksale, kuni te selle ära vaatate.

kui sõidad türilt paide, siis mine putsi

A: *kshmm pssshhh vshshhhshh uuoooeeeooo vhsshhshs*
B: Mis see unn?
A: *telefon käes* Termika laiv.
B: Aaaa, normaalne.

A: Õde on mul päris lahe, on mingis bändis ja...mängib kitra. Muidu kuulab mingit punki ja no ma ei tea.
B: Linnainimene.
A: Väike vend kuulab mingit träna, temaga eriti ei suhtle.

A: Õnts, õnts, õnts, olen klubimuusika oss, jee!

A: Dramnbeissi ma küll eriti ei kuula.
B: Ma natukene kuulan, mul on see redi oor naat arvutis.

A: Miks kõu laivil nii halb maine on? Lähme kõu laivile, kui see Rakverre tuleb.
B: Aaa..no tavaii.
C: Kes seal esineväd?
A: Tanel Padar, Termikas, Smilers - kõik suht normaalsed bändid.

C: Kuule ma arvasin, et sa ei kuula klubimuusikat.
A: Ei no mulle kolm lugu meeldivad.
C: Jaa, see poukafeiss ja džast däääns on kipad.

Sodiks litsuda vaimupime pööbel, ma kuulutan sõja Tapa-Tallinn raudteeliinile!

Nõnda kõneles droogspot.

iga õhtu mõtlen end teisele planeedile, et kaasa lüüa paaritumisrituaalides

Mu silmad on taaskord näinud ilu ja seekord tänu prantslastele. Kuulge, see oli ju päris hea film! Ma ütleks isegi väga hea, piisavalt hea, et siin asjatult promoda. Ma ütlen asjatult, sest et keegi nagunii ei loe seda blogi ja kui ka loeb, siis ei jõua see keegi eluilmaski IMDB lehest kaugemale. Mõni trükib heal juhul nime google imagessi ja onaneerib piltide peale, aga olgu mul või veri põlvini, vaatamiseni ei jõua te keegi.

Ja ongi, raisk, parem! Siis see film jääbki täiega indie'ks ja ma ei pea iga õhtu patja nutma, kuivõrd keegi teine seda veel näinud ja nautinud on, haihtun'd unustuste hõlma helged hetked need, mil nõnna eriskummaline olin veel. Ei, ei, näpud eemale Kuuba vabariigist, Issand hoidku, et hea asi massideni leviks.

Aga tõsimeeli nüüd, kui teil peaks tekkima võimalus seda multikat siin vaadata, siis haarake sellest kinni. Ning kui olete animafilmide koha pealt sama võhiklik kui ma, siis ootab teid tõeline pärl.


Paraku ei viitsinud teile piltide kujul häid näiteid tuua, aga võib-olla ongi parem, sest et nüüd on Teil rohkem motivatsiooni see tund ja kümme minutit küüsi närida ja natukene teistsugusest maailmast aimu saada.

Nagu siin kombeks ei viitsi ma oma närve raisata filmi mõtte selgitamisega, aga üldiselt ei tohiks Teil väga raske olla mõni paralleel tõmmata. Kui ka on, siis hüvitavad te silmad mõistuse ilmselged puudujäägid ja keha elab harmoonias edasi.




Pühendan selle postituse härra Ott Vatterile, kes, sarnaselt filmile, on Cannes'i ajaloo annaalidesse sisse kantud. Soovilooks U2 - Stuck In a Moment

mu kõrvad vilisevad

Mu käed värisevad, nii hea on. Ma ei mõista neid selgrootuid, neid tahtejõuetuid, nigelaid, nõrga tervise, kehva kuulmise ja madala potentsiga allalaskjaid, kes peavad pause tegema, et oma muusikat nautida. Menuportaalis waffles.fm oli just küsitlus selle kohta ja tuleb välja, et pooled neist elitaristlikest muusikasnoobidest ei suuda üle kahe tunni helikunsti taluda. Kuhu te härrased niimoodi jõuate?

Kui ma eile parasjagu täisvolüümiga hard acid technot ei kuulanud, siis lasin kurat gain põhjas psytrance'i, breikkoori või vana head reivi. 12 tundi laksisin oma viimase aja lemmikuid kõrvade vahele ja ma ei kahetse sekunditki. Kurat, kui sina arvad end olevat muusikasõber, siis sa parem kuula seda ja kuula hoolega, sest et enne keskea kriisi pole su kõrvadel sittagi nii väga viga, et vabandaks mingeid pause välja. Kui ei taha, siis ära taha ja ära kuula, aga ära siis kuuluta end mingiks teadjameheks oma valdkonnas. Ütle kohe ära, et oled hobikorras helimees, poole kohaga gruupi või Sven Lõhmuse suurim fänn.

Ma pakun, et mu kõrvakile on ammu väljaveninud, aju kahjustatud, südame rütm häiritud, aga ma ikka seisan siin ja kurat naeratan nagu noor jumal, sest ükski võnge must võitu ei saa. Te minge istuge diivanile, vaadake telekat. Mis teile sellest blogist.

Kes asja väärt sellele kingituseks paar soovitust:

dev/null - lazer thrash
datach'i - elements
techdiff - coronation of a cursed king
robert hood - minimal nation / internal empire
x-102 - discovers the rings of saturn
va - acid flash vol. 1

ja ärge ennem tagasi tulge, kui kõik läbi kuulatud.

mida vittu ma just vaatasin ja kust juurde saaks

Täna hommikul ma ärkasin, tõstsin ühe jala voodist välja, mõtlesin hetkeks, tõstsin teise, avasin silmad. Äge oli. Liikusin trepist alla, liikusin trepist üles, liikusin ühel tasandilgi ja üks hetk kirjutasin mingit blogi. Hiljem imetlesin, parandasin ning postitasin uuesti.

Vaatasin mingit filmi nimega Natural Born Killers, mõtlesin: "ohh..kipaa" ja läksin oma tuppa sokke voltima


Ja ma täpselt ei oskagi öelda, kuidas ma millegi nii imalalt kõlava otsa nagu The Cook, the Thief, His Wife and Her Lover sattusin, aga ju siis pole ka nii tähtis. Jääb vaid muretseda, et kõik ülejäänud uskmatud selle ka ära näeks.

Ma ütlen kohe ausalt ära, et ma ei olegi vist midagi nii imelikku varem läbi elanud. See ei pruugi kõigile niimoodi mõjuda, sest et erinevalt igapäevasest pseudo-arthouse'st tundub antud film lihtsalt nii...ladus. Ta nagu ei saakski aru, et ta midagi valesti teeb, umbes nagu Krishnad või Mari-Leen. Kui sellist asja kaks tundi jälgida, ei tundugi enam kahtlane, et restorani köök on äravahetamiseni sarnane õhtuse Tatari tänavaga või et heleda häälega lapssopran seal aariaid laulab. Ning heldene aeg, kes siis varem poleks näinud, et naisele söögilauas kahvel näkku lüüakse?

Ma tõesti ei taha mõelda selle filmi "sügavamale mõttele". Keegi igavene erudiit ja kange teadmamees seletas pikalt ja laialt ära, kuidas film on tegelt üks suur metafoor Dante "Jumalikule komöödiale" ning jumal hoidku, et me sellele vastu vaidleksime, aga keda kurat huvitab? Mis mulle taevast ja põrgust, kui minu ette on laotud kange kogus kõige pesuehtsamat absurdikoomikat? Ning veel nõnda ilusat. Ma soovitaks seda filmi isegi siis vaadata, kui selle sügavam mõte oleks see, et mul on liiv ja sul on savi ja pära ümber vikerkaar, sest et see on lihtsalt nii äraütlemata kena. Ma näpistaks seda operaatorit persest, kui saaks, õh. Muusikast ärme räägigi.

Ma ei saanud kusjuures lõputiitriteni aru, et peaosas on Helen Mirren.

töötamine on neile, kes aega raisata ei oska

Jah, ning siin ta on see uuekooli saksa kino malli järgi ümber töödeldud 1922 aasta horroriklassika. Võtsin ka lõpuks südame rindu ja istusin, käed julgestuseks püksis, läbi need tund ja nelikümmend minutit puhast verdtarretavat kulda. Ja kui te ikka veel seda juttu usute, siis ilmselgelt ei tunne te ei mind ega Werner Herzogi.

Ausalt öeldes piisas vaid visata üks pilk külgnevale postrile, et saada aimu, mis puust filmiga tegu on.

Peaosades ei keegi muu kui äsja oma ema puudritopsi kallal käinud Mihhail Gorbatšov...ja Cher.

Ei siin pole kahtlustki, et ees ootab huumorikool.


Ma mäletan, et hilise kellaaja tõttu oli mul esimesed 20 minutit tsutike raskusi üleval püsimisega. Mind pommitati küll igast nurgast silmailuga, kuivõrd operaatori otsmisega nähti 10 korda rohkem vaeva kui grimmeerijatega, aga sellest üksi ei piisanud, et mind kell kolm hommikul tõsiselt köita. Õnneks kõik see paranes nii pea, kui mängu astus ei keegi muu kui Nosferatu aa kaa aa Draakula ise. Hetkega oli see tüütu ning petlik tõsiduse loor eemaldatud ning alles jäi vaid kümme kilo puhast filmikulda. Kui ma just parasjagu ei kilganud nagu lasteaia kõige püssim neidis, kui poisid teda meelitamiseks kõdistasid, siis muigasin. Kui ei muianud, siis jõin vett.

Ning just need ongi õiged õudukad, kus pole tegu mingi nüristava veristamispornoga, vaid pealtnäha tõsise ent ometigi ironiseeriva ning ühiskonnakriitikaga pitsitatud teosega. Ning ühiskonnakriitikat leidub neis alati, tuleb lihtsalt otsida. Selles mõttes on need filmid ka hoomamatult väärtuslikumad, kui end jube tõsiselt võtvad meinstriim õudukad, kus pole vere, sapi ja valge kõhukile lennu jälgimise kõrvalt lihtsalt aega, et mõelda, kas midagi reaalselt öelda ka tahetakse.

Vereimemine pole mingi lihtne kunst. Õnneks
panodraakula teab, et tasakaaluks tuleb vasak käsi
alati rinnale toetada.

Isegi kui film ei meeldi, kuidas suudaks
keegi vastu panna nendele võrratutele pükstele?

See kaader kestis umbes viis minutit.

Igal juhul mina annan Nosferatule tvelv points ja lähen filme tõlkima. Head aega

teie esimene ülesanne

Iga vähegi haritud inimene on selle raamatuna juba ammu alla neelanud või on parasjagu mälus või mälumas, aga kui paljud teist reaalselt filmi on näinud? Vaatan, et käed ei tõuse.

Kui nüüd täiesti aus olla, siis teie kaitseks olen sunnitud möönma, et tegemist pole küll äraütlemata hea filmiga: kaameratöö on lohakas, montaaž naeruväärne ja Hermine 80% ajast kui laksu all, erandiks siinkohal vaid filmi lõpp, kus ta oli tõepoolest laksu all.

Aga kõik see on sama kõrvaline kui Eesti roll Euroopa Liidu majanduspoliitikas. Mis selle filmi tõsiselt heaks teeb on viimased 20 minutit või nii maagilises teatris. Kui oled nii kaugele jõudnud, siis pole vahet enam, kas saad kõigest toimuvast aru, sest et tegu on kõige puhtama meskaliinitripiga kinolaval. Kõik see maailma raskus, mida ma kannan kui Atlas oma turjal, vajus hetkega maha. Ma olin konkreetselt naelutatud ekraani külge, kui Harry ühest toast teise käis ja kohati ka "HERMINE" karjus. Ja kõigele sellele annab nii palju juurde tolle aja täiesti olematu tehnika. Vanade filmide juures üks köitvamaid omadusi ongi see pealtnäha tobedus ja mänglevus. Tõsine geenius ei pidanud ennast väga tõsiselt võtma, et olla tõsiselt võetud ja seega oli poistel rohkem aega meskaliini süüa ning oma nägemusi üles võtta. Aus mees annaks Max von Sydowle suurepärase näitlejatöö eest plusspunkte, aga ma ei tee seda.



Kellel närv vastu ei pea, mingu vaadaku Harry Potterit, seal pidavat kipad eriefektid olema. Twitter back with findings

ärme enam aega raiska

Nüüd oleks viimane aeg need sukavardad ilusti lauale asetada ja istet võtta, sest et varem või hiljem läheb teil põlvest nõrgaks. Olen saadetud siia, et teid rafineerida, jah just täpselt nagu pruuni suhkrut. Te olete liiga korralikud, tervislikud, loodussõbralikud, minu kaela jääb see ülesanne saata teid, rind kummis ja silmad säramas, pintsaklipslaste kohvilauale, sest et lõpuks ometi olete väärt nägema seda maagilist seedetrakti, millest ema ainult jutustada oskas. Ma olen saadetud ülalt, et liituda nende paljudega, kes arvavad endil piisavalt mõistust peas olevat, et tallata blogimaastiku ohurikkaid metsaradu, kus iga nurga tagant võib välja hüpata hunt, harakas või Rein Langi isiklik tsensuur. Kaksteist tundi oma päevast veedan muusikat kuulates, 10 filme vaadates, 2 peegli ees end imetledes. Siinkohal peaks mainima, et mul puudub igasugune kinematograafiline ja muusikaline haridus, nii et võtab ikka võpatama küll, kuidas ma küll suudan nii võimas olla. Ja kuna mu suust voolab rohkem sitta kui Annelinna rentslist, peaksin siia ääretult prentsioonikasse blogimaailma sobima nagu märja t-särgiga higine jõngerjas Bedwettersi kontserdile. Kust küll tuli nii originaalne mõte kriitikablogi pidada, ma ei tea. Ma olen siiani šokis.